LINNUVAATLUS

10.10.2008 toimus Loodusturismi I kursusel Haapsalu promenaadil linnuvaatlus õpetaja Mall Vainolaga.
Linnuvaatlust aitas läbi viia Marko Valker Silma Looduskaitsekeskusest, kes tõi linnuvaatlustoru ja binoklid. Alustasime 11.00 Promenaadi hotelli juurest. Ilm hommikul pilvine, kuid õnneks sajuta, hiljem tuli ka päike välja. Temperatuur 10-11 kraadi. Tuul puhus loodest ja oli küllalt tugev, eriti kui liikusime edasi Aafrika ranna poole. NB! Linnuvaatlust hea teha, kui päike selja taga.
Haapsalu laht on rahvusvahelise tähtsusega, koos seda ümbritsevate roostike, rannaniitude ja rannikujärvedega moodustab väga soodsa peatumis- ja pesitsusala partidele, vartidele, püttidele, hanedele ja luikedele. Madalaveeline (keskmine sügavus 1-2m) tuulte eest kaitstud merelaht sobib neile veelindudele pesitsus-ja peatuspaigaks. Haapsalu lahte ümbritsevates roostikes ning rannaniitudel pesitseb ca 20 linnuliiki, kelle arvukus ületab 1% Eesti populatsioonist. See on kõige olulisem pesitsusala rästas-roolinnule ning rooruigale Eestis. Siin pesitseb 16,7% roohabekate, 8,4% hallhane, 6,5% kühmnokk-luige, 5,9% roo-ritsiklinnu, 4,1% tiigi-roolinnu ning 3,2% tuttpüti Eesti asurkonnast.

Madalad lahed on valdavalt mudase põhjaga. Kohati kasvavad lahtede põhjal penikeeled (Potamogeton sp.), mis teeb selle soodsaks peatumisalaks väikeluigele. Haapsalu lahel peatub kevadrändel korraga kuni 40 000 ja sügisrändel kuni 100 000 veelindu.
(allikas: http://www.envir.ee/lk/aewa/index.php?id=15)

Veetaset lahes mõjutab tuul. Läänekaarte tuuled toovad vett juurde.
Lahel põhiosa moodustavad viupardid (kümneid tuhandeid), lisaks rääkspardid, sinikaelpardid ja rägapardid.
Arvukuselt teised on laugud (10-15 tuhat).
Kui siiani olen arvanud, et luik on luik, siis sain teada, et neid kolm sorti meil: kühmnokk-luik, laululuik ja väikeluik.
Siidisabad siristasid puu otsa, armsad väiksed pontsakad. :)

Kormoraani kohta saime teada, et nende sulestik ei ole veekindel - puuduvad rasunäärmed. See lihtsustab vee all ujumist, kuid raskendab lendamist. Seepärast peavad nad ennast ka kuivatama, et sulestik ära ei vettiks. Sirutab tiivad laiali kui istub kivil.
Üritasime ka ülelendavaid parvesid loendada, aga esialgu veel mitte eriti õnnestunult.
Lindude kohta, keda meil õnnestus näha, lisan infot, mille võtsin "Loodusõpe" koduleheküljelt (http://www.looduspilt.ee)
Taimedest näitas meile õpetaja meri-mugulkõrkjat ja kare kaiselit.

VIUPART

Viupart saabub märtsis-aprillis ja lahkub septembris-oktoobris. Juulis tulevad isaslinnud Läänemerele sulgima, seetõttu on sügisränne palju arvukam kui kevadine.
Välimus. Viupart on üsna väikesekasvuline ja jässakas part. Isaslinnul on hall keha ja tagumise osa värvidest domineerivad must ja valge, pruun pea ja kollakas rind. Emaslind on palju tagasihoidlikuma välimusega, sirge lauba ja teravaotsaliste sabasulgedega. Domineerivaks värviks nagu ka enamikel partlaste emaslindudel on hallikaspruun.
Segamini võib ajada... Viupart on Ameerika viupardi lähisugulane. Üldiselt isaslinnu sulestikku väga kergesti teiste liikidega segamini ajada ei saa. Sulestik erineb teistest partidest (välja arvatud Ameerika Viupart) tuhmhalli või valge värvuse poolest. Emaslind on väga sarnane Ameerika viupardi emaslinnule ja eristada saab neid põhiliselt lennu ajal näha oleva õlavarre värvuse järgi, mis on valge, mitte hall nagu Ameerika viupardil. Vahetevahel ka pea ning kaela värvuse kontrasti järgi.
Levik ja rändamine. Viupardid pesitsevad Põhja-Euraasias. Juunis ja juulis sulgivad isased viupardid läänerannikul ning sügisel liituvad nendega rändesalgad. Viupartide ränne kulgeb valdavalt edela-kirde suunalisel teljel (Ida-Atlandi rändetee). Samas on kinnitust leidnud ka liigi hajumine Kesk- ja Põhja-Venemaale.
Kus võib kohata... Viuparti võib kohata avaratel soistel aladel, soodes, üleujutatud põldudel, järvedel ja turbarabades. Tavaliselt kohtab neid Ameerika viupartidega samades parvedes.
Eluiga. Eesti andmetele tuginedes on viupartide keskmiseks elueaks 2 aastat. Vanim teadaolev viupart on elanud 28 aasta ja 2 kuu vanuseks.
Eluviis... Viupart on väljaspool pesitsushooaega väga sotsiaalne, ta moodustab suuri parvi. Nad on ka suht häälekad linnud. Toitu otsivad veepinnalt.
Pereelu. Viupardid teevad pesa vee lähedusse, tavaliselt mõne kõrgema rohututi varju või selle alla. Pesa pressib ta pehmest rohust. Muneb mais 8-9 muna, emane haub 24-25 päeva. Viupardi pojad on varaküpsed ning järgnevad üsna pea peale koorumist emasele. Nad toituvad juba iseseisvalt, kuigi emaslind jälgib neid valvsalt. Noored linnud on peale 40 – 45 päeva lennuvõimelised. Noorlinnud paarituvad esimest korda aasta vanuselt.
Toidulaud. Viupardi menüü sisaldab valdavas enamuses lehti, vesikasvusid ja seemneid. Suveperioodil toitub mõningal määral ka putukatest.
Vaenlased. Viupardi vaenlasteks võiks pidada eelkõige inimtegevust ja selle tagajärgi – jahipidamist ning veekogude saastumist. Vaenslasteks on ka röövlinnud ja kiskjad.
Arvukus. Eestis on viupart peamiselt läbirändaja ning meil pesitseb neid üsna vähesel määral. Kinnitamata andmetel võib nende arvukus olla 150-300 paari. Euroopas pesitseb 300-360 tuhat paari. Euroopas talvitub üle 1,7 miljoni linnu, mõned harva ka Eestis.

LAUK

Lauk saabub Eestisse märtsis. Kevadine läbiränne siin on üsna väike, kuid suvel koguneb lauke sobivaisse kohtadesse nagu Matsalu massiliselt sulgima, augusti lõpus lisanudvad neile läbirändavad isendid, kes jäävad siia pikalt paigale. Viimased isendid lahkuvad koos lahtede külmumisega septembris.
Välimus. Välimuselt on lauk ümara keha ja lühikese sabaga, on mõlemast soost lind üleni süsimust ja siidiselt läikiv, välja arvatud nokk ja laubakilp, mis on valged ja silm, mis on erepunane. Isaslinnu laubakilp on suurem kui emaslinnu oma, kuid muidu on emas- ja isaslind sarnased. Jalad on neil hallid ning üsna suured ja tugevad, pikkade varvastega, varvaste vahel on ujunahad ning ujumise poolest meenutavad nad parti. Noorlind on pruunikam, valkja kaela, rinna ja põskedega. Päris noortel lindudel on punane nägu ja punakaspruunid udusuled ümber kaela. Musta värvuse saavutab lind 3-4 kuu vanuselt, valged alad muutuvad täiesti valgeks aga alles aasta vanuselt, mõnikord ka hiljem.
Segamini võib ajada. Ainus lind, kellega lauku segamini ajada võib, on sarnase suurusega tumehall tait. Need 2 liiki esinevad sageli koos, kuid tait omab punakas-oranzhi peakilpi ja nokka, mis on kollase tipuga. Noorlinde võib ajada segamini ka noorte püttidega.
Levik ja rändamine. Pesitseb suuremas osas Euroopast ja Aasiast, kohati pesitseb ka Aafrikas ja Austraalias, hiljuti levinud veel Uus-Meremaale, kus kiiresti kohaneb. Nad ei ole kuigivõrd levinud põhja pool ja kuivemates regioonides. Kuigi laugu lennuoskus ei näi silma järgi kuigi usaldatavana, võib ta rände jooksul, peamiselt öösiti lennates, läbida üllatavalt pikki vahemaid. Valdav osa Eesti laukudest rändab septembris-novembris Lääne-Euroopasse, mõnikord ka Põhja-Aafrikasse, kuid lahtise vee olemasolul jäävad mitmed linnud talveks kohale. Talvitub suurtel järvedel, veehoidlatel ja jõesuuetel,
Kus võib kohata. Pesitseb järvedel, tiikidel ja jõgedel, tehes pesa veekogu äärde kas vette või vee lähedale. Eestis peatuvad suurimad lauguparved Haapsalu ja Matsalu lahes. Talveks kohale jääjad kogunevad suurte parvedena nt jõesuuetele jm kus on lahtist vett.
Eluiga. Keskmine eluiga on 5 aastat, pikim teadaolev eluiga 8 aastat 10 kuud.
Eluviis. Teistest ruiklastest on ta vähem varjuotsiv ning teda võib näha ka lahtisel veel ringi ujumas või veeäärsetel rohumaadel kõndimas. Lauk on agressiivne liik nii teiste liikide kui oma liigkaaslaste vastu, nad ei kannata eriti teiste lindude lähedust, olles pesitsemisperioodil väga territoriaalsed. Ometi on nad seltsivad linnud, pesitsedes sageli ka parvedena koos, kuid sisstungijatele reageerivad ähvardavalt nende poole ujudes. Juba kevadise saabumise ajal käib nende vahel kõva võitlus vaba vee ja territooriumi pärast. Lendamine näib talle lausa vastumeelt olevat, lendu tõustes jookseb ta veepinda mööda pladistades ja pritsides kõvasti nagu ei oleks tal tiivad päris lennukorras. Samamoodi läbivad nad ka lühemaid vahemaid, tegelikult päriselt lendu tõusmata. Laugule on iseloomulikud noogutavad pealiigutused ning ta ujub ja sukeldub lühiajaliselt väikse hüppega. Lisaks eelnevale on lauk lärmakas lind, häälitsusi on tal lai repertuaar, alates valjust prääksumisest kuni pasundamiseni, mis leiab sageli aset öösiti. Toitu hangivad peamiselt sukeldudes, olles vee all kuni 15 sekundit ja sukeldudes kuni 7 meetri sügavusele.
Pereelu. Lauk pesitseb madalates taimestikurikastes merelahtedes ja järvedes, oma territooriumi võitleb välja ja säilitab tugevama jõuga, olles agressiivne ka teiste liikide vastu. Pesa on neil väga mahukas ja sarnaneb pilliroost ja teistest veetaimedest punutud korvile, olles sageli kinnitatud pilliroo külge. Aprilli lõpul-mais muneb emaslind kuni 5-7 kollakat, väikeste hallide täppidega muna, millest kasvab vanemate brutaalse käitumise tõttu üles tavaliselt ainult ca 3 poja ringis. Vanemad võivad rasketes oludes, nt toidu vähesuse tõttu, olla poegade vastu väga jõhkrad, hammustades poegi, kes toitu anuvad, tehes seda korduvalt, kuni poeg jätab karjumise ja nälgib surnuks. Kui aga linnupoeg jätkab häälitsemist, võivad nad naksata isegi nii kõvasti, et tibu sellest sureb. Selline saatus tabab üldjuhul pesakonna noorimaid juhul kui toitu ei ole piisavalt kõigi ellujäämiseks.
Toidulaud. Lauk on kõigesööja, toitudes peamiselt veetaimedest ja erinevatestst väiksemat sorti vees saadaolevast elussaagist, sealhulgas teiste veelindude munad.
Vaenlased. Täiskasvanuna on ta saagiks kotkastele ja kullidele. Pesale ja munadele on ohuks rebased ja teised väiksemad röövloomad. Lauk on ka jahilind.
Arvukus. Eestis pesitseb 3,000-5,000 laugupaari. Kevadise läbirände ajal umbes 7,000 lindu, suvise sulgimise ajal kuni 6,500 lindu Matsalus. Sügisene rändepeatujate arvukus ulatub kuni 90,000 linnuni. Koguarvukust maailmas hinnatakse ca 7,9 - 8,8 miljonile linnule, kellest Euroopas pesitseb 1,3 - 2,3 miljonit paari. Eestis on talvituvaid linde olenevalt ilmaoludest 10-800.
Iseärasused. Lauk on võimeline oma sulgi kokku suruma neist kogu õhu välja pigistades, mis lubab tal sukeluda sügavale ja pikemateks perioodideks.

PIILPART

Piilpardid käivad Eestis pesitsemas, või kasutavad meie kodumaad peatumispaigana läbirändel olles. Seetõttu kohtab piilparte kõige arvukamalt kevadeti ja sügiseti, kui kohal on nii meie isendid, kui ka läbirändajad.
Välimus. (vaata pilte) Piilpart püsib aastaringselt sarnase välimusega. See tähendab, et tema puhke- ja hundsulestik on samasugused. Partlastele omaselt aga erinevad emane ja isane üksteisest. Isase pea on edevalt punane laia rohelise triibuga. Emasel seevastu pruunikas nagu terve kehagi.
Segamini võib ajada... Piilpardi emaslindu võib segamini ajada paljude teiste partlaste emaslindudega, kes kõik on ühtemoodi pruunikad ja silmapaistmatud. Enim sarnaneb tänu kasvule rägapardi emaslinnuga. Rägaparti saab eristada saab tugevama peamustri, pikema noka ja heledama keha järgi. Rägapardid liiguvad ka tavaliselt paarikaupa, mitte suurtes parvedes nagu piilpardid.
Üldiselt saab iilparti eristab tema pisike keha, piilpart on nimelt meie piseim ujupart ning vaevumärgatav valge riba tiivaküüdusel.
Levik ja rändamine. Piilpardid on levinud üle terve Eesti. Mujal maailmas levinud üle terve Euraasia, mis on piilpartide pesitsusalaks. Talvitumas käivad piilud Lõuna- ja Kesk-Aafrikas ning Lõuna-Aasias.
Eestisse jõuavad piilpardid märtsi lõpus ja aprilli alguses. Edasirändajaid võib kohata isegi mai lõpus. Tagasiränne algab septembris pärast sulgimist.
Kus võib kohata... Piilpardid asustavad rohke taimestikuga veekogusid.
Eluiga. Kuni 24 aastat.
Eluviis. Piilpardid on parvelise eluviisiga. Pesitsusaja veedavad nad oma paarilisega koos, kuid enne ja pärast seda liiguvad meelsasti parvades. Sügisrände alates võib Eesti rannikuvetes kohata kuni 150000 piilparti, mis on tervelt 1000 korda rohkem, kui on meil pesitsevaid paare.
Pereelu. Piilpardid ehitavad oma pesa vee lähedale kuivanud rohu sisse, tarnaste või põõsaste varju. Emapart muneb sinna 8-10 muna, mida ta üksi 21-23 päeva haub. Pojad elnnuvõiemstuvad 25-30 päeva pärast ning saavad sugukõpseks ühe-aastaselt.
Toidulaud. Piilpardid on taimetoitlased, eelistades kõiksugu veetaimi. Võimalusel püüavad ka selgrootuid.
Vaenlased. Otseseid looduslikke vaenlasi piilpardil ei ole. Piilpartide suurest pesakonnast langeb aga alati osa poegi röövlindude ja -loomade saagiks.
Arvukus. Pesitsevate paaride arvukus varieerub Eestis erinevatel andmetel 150 kuni 300 paari vahel. Läbirändajaid on aga 500-1000 korda rohkem.
Iseärasused. Piilpart on meie pisem ujupart.
Piilpardid on väga häälekad, kasutades mitmesuguseid vilinaid, kõrgemaid ja madalamaid prääksatusi.

HALLRÄSTAS

Hallrästas ehk paskrästas--kirju käristaja saabub märtsis või aprillis. Kogu aprilli vältel toimub läbiränne suurte parvedena. Isaslinnud saabuvad varem ja hõivavad pesitsuspaigad. Äralend algab augusti lõpus ja jätkub oktoobri lõpuni. Ränne toimub nii öösel kui ka päeval salkadena.
Välimus. Hallrästas on suur lind. Selg on hallrästal kastanpruun, pea ja päranipuala hall, saba on pikk ja must. Alapool kollakas, hõredate tumedate tähnidega. Isas- ja emaslind välimuselt ei erine.
Segamini võib ajada... Hoburästaga. Hallrästas on suurem ja jässakam, samuti värvilisem.
Levik ja rändamine. Pesitseb Põhja-Euroopas ja Põhja-Aasias. Talvitumiskohad on Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Väike-Aasias.
Kus võib kohata... Kultuurmaastiku puistutes, metsatukkades, puisniitudel, metsaservadel. Suuremad kolooniad püsivad aastaid samas paigas.
Eluiga. Pikim teadaolev eluiga veidi alla 5 aasta.
Eluviis. Maapinnal ta hüppab. Rästastest kõige kehvem laulja, hääl on tal kärisev. Laulab tavaliselt lennul puult puule, harva puuoksal. Hommikul alustab lauluga paar tundi enne päikeseloojangut ja lõpetab laulmise tund peale päikeseloojangut. Laul lõppeb juuni teisel poolel. Kuna nad elavad suurtes kolooniates, puudub hallrästaste laulus teiste rästaste laulule omased kõlavad viletoonid. Hallrästas on seltsiv lind, moodustab hõredaid kolooniaid, rände ajal koguneb suurtesse parvedesse.
Pereelu. Pesa ehitab hallrästas nii okas- kui lehtpuule. Samuti erinevatele kõrgustele – alates maapinnast lõpetades kuni 20 m kõrgusel maapinnast. Pesa ehitab emaslind 4–5 päeva. Pesa on rohukõrtest massiivne poolkera, mille siseseina katab savi või pori. Emaslind muneb mais–aprillis 4–7 muna. Haudevältus 11–14 päeva, haub ainult emaslind. Pojad kooruvad kahe kolme päeva jooksul ja lahkuvad pesast 12.–13. päeval. Lennuvõime omandavad pojad 16. päevaks. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud. Poegade hädakisa korral võivad alustada rünnakut pesa ohustaja vastu. Suguküpseks saavad noorlinnud 1 aastaselt.
Toidulaud. Sööb putukaid, limuseid, marju, seemneid.
Vaenlased. Hakid ja hallvaresed, kes tavaliselt rüüstavad pigem poegadega pesi.
Arvukus. Eesti pesitseb 100.000 – 200.000 paari, Euroopas 14 - 24 miljonit paari. Talvitub osaliselt ka koha peal, kuid täpsed andmed talvise arvukuse kohta puuduvad.
Iseärasused. Rahvapärane nimetus “paskrästas” on tulnud sellest, et pesitsemise juures on nad väga ettevaatlikud ja võivad ohustajad “roojaga” üle külvata.

SIIDISABA EHK VIRISTAJA

Siidisabad on III kategooria kaitse all olev liik, need on liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka)
Siidisabad on läbirändel kevadel märtsist maini ja sügisel septembrist detsembrini. Heal marja-aastal sage talvituja. Pesitseb siin üliharva.
Välimus. Sulestiku välimus on pehme, tihe ja siidine. Tiibadel on silmatorkav mustal asetsev kollane vöödistus, millel juures valget ja punast. Punast on rohkem vanematel lindudel, eriti isastel. Pea on siidisabale iseloomuliku tutiga, punakam. Vanemaks saades muutub lindude sulestik värvikamaks, emaste sulestiku toon jääb siiski pastelsemaks. Nokk on suhteliselt lai võrreldes tema pikkusega.
Segamini võib ajada... Meie regioonis puuduvad välimuselt sarnased liigid.
Levik ja rändamine. Pesitseb kogu põhjapoolkera metsatundra ja taiga piirkonnas, Põhja-Ameerikas siiski väiksemaarvulisemalt. Rändele asumine sügise saabudes sõltub toiduvarudest. Kui toitu on piisavalt, võivad nad pesitsuspiirkonda talvituma jäädagi. Marjasaagi ikaldumisel toimub massiline ränne sügavale parasvöötmesse.
Kus võib kohata... Parvedena marjapõõsastel (pihlakas) ja puudel. Täiskõhuga võib lihtsalt nokitseda vaikselt oksal. Rändel on suurem koondumine rändekoridori läänerannikul.
Eluiga. Kuni 7 aastat.
Eluviis. Sotsiaalse linnuna veedab siidisaba enamuse elust parves. Kui pesad on lähestikku, siis isegi toiduotsing toimub salgana. Sellega üksiku siidisaba nägemine on pigem erand. Taimse toidu leidumine looduses laiguti on viinud selleni, et siidisaba ei kaitse territooriumi liigikaaslaste eest. Toitu otsima võidakse minna pesast suhteliselt kaugele.
Pereelu. Siidisaba on monogaamne. Harilikult kõrgele okaspuude otsa tüve vastu tassikujulisena põdrasamblikust ja rohust tehtud pessa munetakse 3-6 muna. Pesitsusperiood hakkab suhteliselt hilja mai lõpus juuni algul, et valmis marju oleks poegade toitmisperioodi lõpuks. Munade haudumine kestab kaks nädalat ja pesal on ainult emalind. Isaslind toidab teda haudumise ajal. Poegi toidavad mõlemad vanemad. Pojad on valmis pesast lahkuma kaks nädalat peale koorumist. Pärast seda kogunevad siidisabad suurematesse salkadesse.
Toidulaud. Pesitsusperioodil on peamiseks toiduks putukad, eriti sääsed ja kihulased. Talveperioodil toitub siidisaba praktiliselt ainult marjadest. Marjadieet nõuab söögi kõrvale ohtralt vett. Lumesaju ajal võib siidisaba püüda õhust joogiks lumehelbeid samas stiilis nagu suvel putukaidki. Siidisaba võib talvepäeval ära süüa oma kahekordse kehakaalu osa ehk ligi 1000 marja. Apla sööjana seedub toit halvasti, millega ta levitab hästi seemneid. Poegadele pakutakse väljaöögatud putukaid ja marju.
Vaenlased. Tundrapiirkonnas siidisabal looduslikud vaenlased praktiliselt puuduvad. Seetõttu on ta rändel madala ohutajuga ja langeb kergesti väikekiskjate ja röövlindude saagiks.
Arvukus. Eestit mõjutab Skandinaavia asurkond, kus arvukus kõigub 34-90 tuhande paari ringis. Talvine arvukus Eestis kõigub sõltuvalt toidulauast mõnesaja kuni paarikümne tuhande isendi vahel. Euroopas on siidisabasid kokku 30-200 tuhat paari.
Iseärasused. Ainuke linnuliik Euroopas, kes suudab külmades oludes elatuda ilma loomse toiduta. Tarvitades suurtes kogustes käärinud marju ja puuvilju võivad nii “purju” jääda, et ei suuta enam isegi lennata. Purjus olekus võib kaduda tolerantsus liigikaaslaste suhtes ja on esinenud rünnakuid klaasilt peegelduva teise linnu kujutise suhtes. Tavaolekus kõrgelt sotsiaalsed linnud. Esineb rituaalset toiduvahetust, kus näiteks üks lind (tavaliselt isaslind) toob teisele marja. Marja antakse edasi-tagasi, kuni lõpuks üks lindudest (tavaliselt emalind) selle ära sööb. Marja võidakse edasi anda ka linnult linnule mööda oksal paiknevat linnurivi, kuni üks lindudest selle alla neelab.

MERIKOTKAS

Merikotkas on I kategooria all olev liik - need on liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena ja/või liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline) Nende pildistamine jms tegevus ilma eriloata on keelatud.
Millal võib Eestis kohata. Täiskasvanud (üle 5aasta) linnud on enamasti paiksed ja truud oma pesapaiga-lähedasele ümbrusele aastaringselt.
Talviti Läänerannikul lahtise vee läheduses.
Välimus. Meie suurima kotka välimus on tõeliselt majesteetlik. Võimsate tiibade sirutus on kuni 2,5 meetrit. Vana –ja noorlindude välimus on suuresti erinev. Noorlindude sulestik on üleni tumepruun, nokk musta värvi. Vanalindude sulestik on heledam, kael ja pea kahkjas-pruunid. Noka must värvus asendub järk-järgult pleekinud kollase värvusega, jalad on kollased. Samuti saab vanalind valged sabasuled. Lennupildis hoiab merikotkas laialisirutatud saba ja kaela keha pikiteljest madalamal.
Segamini võib ajada... Merikotka noorlinnu konnakotkaga. Siiski on merikotka välimus tuntavalt võimsam ja „kandilisem“ ja lend aeglasemate tiivalöökidega.
Levik ja ränne. Meil on merikotka pesitsemine kõige arvukam Lääne-Eestis ja suurematel saartel, aga ka küllaltki palju on pesitsusi Peipsi-Pihkva vesikonnas, eriti Suur-Emajõe läheduses. Üksikuid paare on siiski ka sisemaal ja Põhja-Eesti rannikul. Erilised rändajad täiskasvanud merikotkad ei ole. Vanalindusid võib kohata pesapaikade läheduses aastaringselt. Erandiks on karmimad talved, kui veidi ringi liigutakse - ikka sinna, kus toiduga lihtsam. Seevastu noorlinnud on rohkem ringihulkujad. Kaugemad meil rõngastatud lindude taasleiud on teada Tšehhis, Poolas ja Austrias. Selgelt on eristatav kevadine ja sügisene läbiränne. Jäävabadel talvedel on eriti kotkarohke Hiiumaa ja Saaremaa läänerannik, kus peatuvad ka külalised Soomest, Rootsist, Lätist ja Venemaalt. Suurim Euroopa populatsioon elab Norra rannikul.
Kus võib kohata... Merikotkast võib kohata mererandades, kuigi harva võib tema territuoorium ka sisemaal jõe või järve ääres. Ühe linnu/paari territooriumi suurus on 30-70 km2.
Eluiga. Elab kuni 40 aastat vanaks, erandjuhtudel kauemgi.
Eluviis. Merikotkas on meie suurim röövlind.
Pereelu. Enamikku teadaolevatest pesapaikadest asustab merikotkas põliselt. Mõnede
tänapäevalgi asustatud pesapaikade kohta on teateid juba 19. sajandi lõpukümnendilt. Pesa ise asub tavaliselt mõne suurema männi või mõnel juhul haava otsas. Ühel paaril võib olla ka mitu pesa samas piirkonnas, mida asustatakse kordamööda. Pesa korrastamisega tehakse algust juba jaanuari teisel poolel (saartel). Koos elamise kohendamisega algavad ka pulmalennud. Munad on pesas aprilli esimesel poolel ja järgmine põlv näeb ilmavalgust mai esimesel poolel. Emalind on pesal ühtejutti 10 päeva ja veel paar nädalat kas pesal või läheduses asuval istumispuul. Mai lõpul või juunis hakkab ka emalind jahti pidama. Pojad väljuvad pesast juuli lõpul-augusti algupoolel.
Toidulaud. Merikotka menüü on ülimalt lai. Tippkiskjana sööb ta kõike ja kõiki, kellest jõud üle käib. Ta ei ütle ära raipeist ega teistelt saagi ülelöömisest. Peale lindude ja kalade võib merikotkas rünnata ka maismaaimetajaid - oma võimsate tiibadega võib ta ära viia kuni 10-kilogrammise saagi.
Vaenlased. Eestis merikotkal looduses vaenlased praktiliselt puuduvad.
Arvukus. Möödunud sajandi kuuekümnendatel taimemürkide ja muu inimtegevuse tagajärjel Eestis kriitilise piirini viidud arvukus on tänu intensiivsele kaitsekorraldusele alates 1977. aastast tasapisi tõusnud ja tänaseks on pesitsevate paaride arvukus meil 110-120 paari. Euroopas elutseb 5.000-6.000 paari.
Iseärasused. Viimasel ajal on täheldatud merikotkaste koondumist kormoranikolooniate lähedusse, olles sel moel niiöelda kormoranide arvukuse looduslikuks reguleerijaks. Huvitava faktina võib ära märkida ka Merikotka pesitsemine heinakuhja otsas(Kasari luhal) ja Hiiumaal sõidutee läheduses raiesmikul.