LINNUVAATLUS

10.10.2008 toimus Loodusturismi I kursusel Haapsalu promenaadil linnuvaatlus õpetaja Mall Vainolaga.
Linnuvaatlust aitas läbi viia Marko Valker Silma Looduskaitsekeskusest, kes tõi linnuvaatlustoru ja binoklid. Alustasime 11.00 Promenaadi hotelli juurest. Ilm hommikul pilvine, kuid õnneks sajuta, hiljem tuli ka päike välja. Temperatuur 10-11 kraadi. Tuul puhus loodest ja oli küllalt tugev, eriti kui liikusime edasi Aafrika ranna poole. NB! Linnuvaatlust hea teha, kui päike selja taga.
Haapsalu laht on rahvusvahelise tähtsusega, koos seda ümbritsevate roostike, rannaniitude ja rannikujärvedega moodustab väga soodsa peatumis- ja pesitsusala partidele, vartidele, püttidele, hanedele ja luikedele. Madalaveeline (keskmine sügavus 1-2m) tuulte eest kaitstud merelaht sobib neile veelindudele pesitsus-ja peatuspaigaks. Haapsalu lahte ümbritsevates roostikes ning rannaniitudel pesitseb ca 20 linnuliiki, kelle arvukus ületab 1% Eesti populatsioonist. See on kõige olulisem pesitsusala rästas-roolinnule ning rooruigale Eestis. Siin pesitseb 16,7% roohabekate, 8,4% hallhane, 6,5% kühmnokk-luige, 5,9% roo-ritsiklinnu, 4,1% tiigi-roolinnu ning 3,2% tuttpüti Eesti asurkonnast.

Madalad lahed on valdavalt mudase põhjaga. Kohati kasvavad lahtede põhjal penikeeled (Potamogeton sp.), mis teeb selle soodsaks peatumisalaks väikeluigele. Haapsalu lahel peatub kevadrändel korraga kuni 40 000 ja sügisrändel kuni 100 000 veelindu.
(allikas: http://www.envir.ee/lk/aewa/index.php?id=15)

Veetaset lahes mõjutab tuul. Läänekaarte tuuled toovad vett juurde.
Lahel põhiosa moodustavad viupardid (kümneid tuhandeid), lisaks rääkspardid, sinikaelpardid ja rägapardid.
Arvukuselt teised on laugud (10-15 tuhat).
Kui siiani olen arvanud, et luik on luik, siis sain teada, et neid kolm sorti meil: kühmnokk-luik, laululuik ja väikeluik.
Siidisabad siristasid puu otsa, armsad väiksed pontsakad. :)

Kormoraani kohta saime teada, et nende sulestik ei ole veekindel - puuduvad rasunäärmed. See lihtsustab vee all ujumist, kuid raskendab lendamist. Seepärast peavad nad ennast ka kuivatama, et sulestik ära ei vettiks. Sirutab tiivad laiali kui istub kivil.
Üritasime ka ülelendavaid parvesid loendada, aga esialgu veel mitte eriti õnnestunult.
Lindude kohta, keda meil õnnestus näha, lisan infot, mille võtsin "Loodusõpe" koduleheküljelt (http://www.looduspilt.ee)
Taimedest näitas meile õpetaja meri-mugulkõrkjat ja kare kaiselit.

VIUPART

Viupart saabub märtsis-aprillis ja lahkub septembris-oktoobris. Juulis tulevad isaslinnud Läänemerele sulgima, seetõttu on sügisränne palju arvukam kui kevadine.
Välimus. Viupart on üsna väikesekasvuline ja jässakas part. Isaslinnul on hall keha ja tagumise osa värvidest domineerivad must ja valge, pruun pea ja kollakas rind. Emaslind on palju tagasihoidlikuma välimusega, sirge lauba ja teravaotsaliste sabasulgedega. Domineerivaks värviks nagu ka enamikel partlaste emaslindudel on hallikaspruun.
Segamini võib ajada... Viupart on Ameerika viupardi lähisugulane. Üldiselt isaslinnu sulestikku väga kergesti teiste liikidega segamini ajada ei saa. Sulestik erineb teistest partidest (välja arvatud Ameerika Viupart) tuhmhalli või valge värvuse poolest. Emaslind on väga sarnane Ameerika viupardi emaslinnule ja eristada saab neid põhiliselt lennu ajal näha oleva õlavarre värvuse järgi, mis on valge, mitte hall nagu Ameerika viupardil. Vahetevahel ka pea ning kaela värvuse kontrasti järgi.
Levik ja rändamine. Viupardid pesitsevad Põhja-Euraasias. Juunis ja juulis sulgivad isased viupardid läänerannikul ning sügisel liituvad nendega rändesalgad. Viupartide ränne kulgeb valdavalt edela-kirde suunalisel teljel (Ida-Atlandi rändetee). Samas on kinnitust leidnud ka liigi hajumine Kesk- ja Põhja-Venemaale.
Kus võib kohata... Viuparti võib kohata avaratel soistel aladel, soodes, üleujutatud põldudel, järvedel ja turbarabades. Tavaliselt kohtab neid Ameerika viupartidega samades parvedes.
Eluiga. Eesti andmetele tuginedes on viupartide keskmiseks elueaks 2 aastat. Vanim teadaolev viupart on elanud 28 aasta ja 2 kuu vanuseks.
Eluviis... Viupart on väljaspool pesitsushooaega väga sotsiaalne, ta moodustab suuri parvi. Nad on ka suht häälekad linnud. Toitu otsivad veepinnalt.
Pereelu. Viupardid teevad pesa vee lähedusse, tavaliselt mõne kõrgema rohututi varju või selle alla. Pesa pressib ta pehmest rohust. Muneb mais 8-9 muna, emane haub 24-25 päeva. Viupardi pojad on varaküpsed ning järgnevad üsna pea peale koorumist emasele. Nad toituvad juba iseseisvalt, kuigi emaslind jälgib neid valvsalt. Noored linnud on peale 40 – 45 päeva lennuvõimelised. Noorlinnud paarituvad esimest korda aasta vanuselt.
Toidulaud. Viupardi menüü sisaldab valdavas enamuses lehti, vesikasvusid ja seemneid. Suveperioodil toitub mõningal määral ka putukatest.
Vaenlased. Viupardi vaenlasteks võiks pidada eelkõige inimtegevust ja selle tagajärgi – jahipidamist ning veekogude saastumist. Vaenslasteks on ka röövlinnud ja kiskjad.
Arvukus. Eestis on viupart peamiselt läbirändaja ning meil pesitseb neid üsna vähesel määral. Kinnitamata andmetel võib nende arvukus olla 150-300 paari. Euroopas pesitseb 300-360 tuhat paari. Euroopas talvitub üle 1,7 miljoni linnu, mõned harva ka Eestis.

LAUK

Lauk saabub Eestisse märtsis. Kevadine läbiränne siin on üsna väike, kuid suvel koguneb lauke sobivaisse kohtadesse nagu Matsalu massiliselt sulgima, augusti lõpus lisanudvad neile läbirändavad isendid, kes jäävad siia pikalt paigale. Viimased isendid lahkuvad koos lahtede külmumisega septembris.
Välimus. Välimuselt on lauk ümara keha ja lühikese sabaga, on mõlemast soost lind üleni süsimust ja siidiselt läikiv, välja arvatud nokk ja laubakilp, mis on valged ja silm, mis on erepunane. Isaslinnu laubakilp on suurem kui emaslinnu oma, kuid muidu on emas- ja isaslind sarnased. Jalad on neil hallid ning üsna suured ja tugevad, pikkade varvastega, varvaste vahel on ujunahad ning ujumise poolest meenutavad nad parti. Noorlind on pruunikam, valkja kaela, rinna ja põskedega. Päris noortel lindudel on punane nägu ja punakaspruunid udusuled ümber kaela. Musta värvuse saavutab lind 3-4 kuu vanuselt, valged alad muutuvad täiesti valgeks aga alles aasta vanuselt, mõnikord ka hiljem.
Segamini võib ajada. Ainus lind, kellega lauku segamini ajada võib, on sarnase suurusega tumehall tait. Need 2 liiki esinevad sageli koos, kuid tait omab punakas-oranzhi peakilpi ja nokka, mis on kollase tipuga. Noorlinde võib ajada segamini ka noorte püttidega.
Levik ja rändamine. Pesitseb suuremas osas Euroopast ja Aasiast, kohati pesitseb ka Aafrikas ja Austraalias, hiljuti levinud veel Uus-Meremaale, kus kiiresti kohaneb. Nad ei ole kuigivõrd levinud põhja pool ja kuivemates regioonides. Kuigi laugu lennuoskus ei näi silma järgi kuigi usaldatavana, võib ta rände jooksul, peamiselt öösiti lennates, läbida üllatavalt pikki vahemaid. Valdav osa Eesti laukudest rändab septembris-novembris Lääne-Euroopasse, mõnikord ka Põhja-Aafrikasse, kuid lahtise vee olemasolul jäävad mitmed linnud talveks kohale. Talvitub suurtel järvedel, veehoidlatel ja jõesuuetel,
Kus võib kohata. Pesitseb järvedel, tiikidel ja jõgedel, tehes pesa veekogu äärde kas vette või vee lähedale. Eestis peatuvad suurimad lauguparved Haapsalu ja Matsalu lahes. Talveks kohale jääjad kogunevad suurte parvedena nt jõesuuetele jm kus on lahtist vett.
Eluiga. Keskmine eluiga on 5 aastat, pikim teadaolev eluiga 8 aastat 10 kuud.
Eluviis. Teistest ruiklastest on ta vähem varjuotsiv ning teda võib näha ka lahtisel veel ringi ujumas või veeäärsetel rohumaadel kõndimas. Lauk on agressiivne liik nii teiste liikide kui oma liigkaaslaste vastu, nad ei kannata eriti teiste lindude lähedust, olles pesitsemisperioodil väga territoriaalsed. Ometi on nad seltsivad linnud, pesitsedes sageli ka parvedena koos, kuid sisstungijatele reageerivad ähvardavalt nende poole ujudes. Juba kevadise saabumise ajal käib nende vahel kõva võitlus vaba vee ja territooriumi pärast. Lendamine näib talle lausa vastumeelt olevat, lendu tõustes jookseb ta veepinda mööda pladistades ja pritsides kõvasti nagu ei oleks tal tiivad päris lennukorras. Samamoodi läbivad nad ka lühemaid vahemaid, tegelikult päriselt lendu tõusmata. Laugule on iseloomulikud noogutavad pealiigutused ning ta ujub ja sukeldub lühiajaliselt väikse hüppega. Lisaks eelnevale on lauk lärmakas lind, häälitsusi on tal lai repertuaar, alates valjust prääksumisest kuni pasundamiseni, mis leiab sageli aset öösiti. Toitu hangivad peamiselt sukeldudes, olles vee all kuni 15 sekundit ja sukeldudes kuni 7 meetri sügavusele.
Pereelu. Lauk pesitseb madalates taimestikurikastes merelahtedes ja järvedes, oma territooriumi võitleb välja ja säilitab tugevama jõuga, olles agressiivne ka teiste liikide vastu. Pesa on neil väga mahukas ja sarnaneb pilliroost ja teistest veetaimedest punutud korvile, olles sageli kinnitatud pilliroo külge. Aprilli lõpul-mais muneb emaslind kuni 5-7 kollakat, väikeste hallide täppidega muna, millest kasvab vanemate brutaalse käitumise tõttu üles tavaliselt ainult ca 3 poja ringis. Vanemad võivad rasketes oludes, nt toidu vähesuse tõttu, olla poegade vastu väga jõhkrad, hammustades poegi, kes toitu anuvad, tehes seda korduvalt, kuni poeg jätab karjumise ja nälgib surnuks. Kui aga linnupoeg jätkab häälitsemist, võivad nad naksata isegi nii kõvasti, et tibu sellest sureb. Selline saatus tabab üldjuhul pesakonna noorimaid juhul kui toitu ei ole piisavalt kõigi ellujäämiseks.
Toidulaud. Lauk on kõigesööja, toitudes peamiselt veetaimedest ja erinevatestst väiksemat sorti vees saadaolevast elussaagist, sealhulgas teiste veelindude munad.
Vaenlased. Täiskasvanuna on ta saagiks kotkastele ja kullidele. Pesale ja munadele on ohuks rebased ja teised väiksemad röövloomad. Lauk on ka jahilind.
Arvukus. Eestis pesitseb 3,000-5,000 laugupaari. Kevadise läbirände ajal umbes 7,000 lindu, suvise sulgimise ajal kuni 6,500 lindu Matsalus. Sügisene rändepeatujate arvukus ulatub kuni 90,000 linnuni. Koguarvukust maailmas hinnatakse ca 7,9 - 8,8 miljonile linnule, kellest Euroopas pesitseb 1,3 - 2,3 miljonit paari. Eestis on talvituvaid linde olenevalt ilmaoludest 10-800.
Iseärasused. Lauk on võimeline oma sulgi kokku suruma neist kogu õhu välja pigistades, mis lubab tal sukeluda sügavale ja pikemateks perioodideks.

PIILPART

Piilpardid käivad Eestis pesitsemas, või kasutavad meie kodumaad peatumispaigana läbirändel olles. Seetõttu kohtab piilparte kõige arvukamalt kevadeti ja sügiseti, kui kohal on nii meie isendid, kui ka läbirändajad.
Välimus. (vaata pilte) Piilpart püsib aastaringselt sarnase välimusega. See tähendab, et tema puhke- ja hundsulestik on samasugused. Partlastele omaselt aga erinevad emane ja isane üksteisest. Isase pea on edevalt punane laia rohelise triibuga. Emasel seevastu pruunikas nagu terve kehagi.
Segamini võib ajada... Piilpardi emaslindu võib segamini ajada paljude teiste partlaste emaslindudega, kes kõik on ühtemoodi pruunikad ja silmapaistmatud. Enim sarnaneb tänu kasvule rägapardi emaslinnuga. Rägaparti saab eristada saab tugevama peamustri, pikema noka ja heledama keha järgi. Rägapardid liiguvad ka tavaliselt paarikaupa, mitte suurtes parvedes nagu piilpardid.
Üldiselt saab iilparti eristab tema pisike keha, piilpart on nimelt meie piseim ujupart ning vaevumärgatav valge riba tiivaküüdusel.
Levik ja rändamine. Piilpardid on levinud üle terve Eesti. Mujal maailmas levinud üle terve Euraasia, mis on piilpartide pesitsusalaks. Talvitumas käivad piilud Lõuna- ja Kesk-Aafrikas ning Lõuna-Aasias.
Eestisse jõuavad piilpardid märtsi lõpus ja aprilli alguses. Edasirändajaid võib kohata isegi mai lõpus. Tagasiränne algab septembris pärast sulgimist.
Kus võib kohata... Piilpardid asustavad rohke taimestikuga veekogusid.
Eluiga. Kuni 24 aastat.
Eluviis. Piilpardid on parvelise eluviisiga. Pesitsusaja veedavad nad oma paarilisega koos, kuid enne ja pärast seda liiguvad meelsasti parvades. Sügisrände alates võib Eesti rannikuvetes kohata kuni 150000 piilparti, mis on tervelt 1000 korda rohkem, kui on meil pesitsevaid paare.
Pereelu. Piilpardid ehitavad oma pesa vee lähedale kuivanud rohu sisse, tarnaste või põõsaste varju. Emapart muneb sinna 8-10 muna, mida ta üksi 21-23 päeva haub. Pojad elnnuvõiemstuvad 25-30 päeva pärast ning saavad sugukõpseks ühe-aastaselt.
Toidulaud. Piilpardid on taimetoitlased, eelistades kõiksugu veetaimi. Võimalusel püüavad ka selgrootuid.
Vaenlased. Otseseid looduslikke vaenlasi piilpardil ei ole. Piilpartide suurest pesakonnast langeb aga alati osa poegi röövlindude ja -loomade saagiks.
Arvukus. Pesitsevate paaride arvukus varieerub Eestis erinevatel andmetel 150 kuni 300 paari vahel. Läbirändajaid on aga 500-1000 korda rohkem.
Iseärasused. Piilpart on meie pisem ujupart.
Piilpardid on väga häälekad, kasutades mitmesuguseid vilinaid, kõrgemaid ja madalamaid prääksatusi.

HALLRÄSTAS

Hallrästas ehk paskrästas--kirju käristaja saabub märtsis või aprillis. Kogu aprilli vältel toimub läbiränne suurte parvedena. Isaslinnud saabuvad varem ja hõivavad pesitsuspaigad. Äralend algab augusti lõpus ja jätkub oktoobri lõpuni. Ränne toimub nii öösel kui ka päeval salkadena.
Välimus. Hallrästas on suur lind. Selg on hallrästal kastanpruun, pea ja päranipuala hall, saba on pikk ja must. Alapool kollakas, hõredate tumedate tähnidega. Isas- ja emaslind välimuselt ei erine.
Segamini võib ajada... Hoburästaga. Hallrästas on suurem ja jässakam, samuti värvilisem.
Levik ja rändamine. Pesitseb Põhja-Euroopas ja Põhja-Aasias. Talvitumiskohad on Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Väike-Aasias.
Kus võib kohata... Kultuurmaastiku puistutes, metsatukkades, puisniitudel, metsaservadel. Suuremad kolooniad püsivad aastaid samas paigas.
Eluiga. Pikim teadaolev eluiga veidi alla 5 aasta.
Eluviis. Maapinnal ta hüppab. Rästastest kõige kehvem laulja, hääl on tal kärisev. Laulab tavaliselt lennul puult puule, harva puuoksal. Hommikul alustab lauluga paar tundi enne päikeseloojangut ja lõpetab laulmise tund peale päikeseloojangut. Laul lõppeb juuni teisel poolel. Kuna nad elavad suurtes kolooniates, puudub hallrästaste laulus teiste rästaste laulule omased kõlavad viletoonid. Hallrästas on seltsiv lind, moodustab hõredaid kolooniaid, rände ajal koguneb suurtesse parvedesse.
Pereelu. Pesa ehitab hallrästas nii okas- kui lehtpuule. Samuti erinevatele kõrgustele – alates maapinnast lõpetades kuni 20 m kõrgusel maapinnast. Pesa ehitab emaslind 4–5 päeva. Pesa on rohukõrtest massiivne poolkera, mille siseseina katab savi või pori. Emaslind muneb mais–aprillis 4–7 muna. Haudevältus 11–14 päeva, haub ainult emaslind. Pojad kooruvad kahe kolme päeva jooksul ja lahkuvad pesast 12.–13. päeval. Lennuvõime omandavad pojad 16. päevaks. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud. Poegade hädakisa korral võivad alustada rünnakut pesa ohustaja vastu. Suguküpseks saavad noorlinnud 1 aastaselt.
Toidulaud. Sööb putukaid, limuseid, marju, seemneid.
Vaenlased. Hakid ja hallvaresed, kes tavaliselt rüüstavad pigem poegadega pesi.
Arvukus. Eesti pesitseb 100.000 – 200.000 paari, Euroopas 14 - 24 miljonit paari. Talvitub osaliselt ka koha peal, kuid täpsed andmed talvise arvukuse kohta puuduvad.
Iseärasused. Rahvapärane nimetus “paskrästas” on tulnud sellest, et pesitsemise juures on nad väga ettevaatlikud ja võivad ohustajad “roojaga” üle külvata.

SIIDISABA EHK VIRISTAJA

Siidisabad on III kategooria kaitse all olev liik, need on liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka)
Siidisabad on läbirändel kevadel märtsist maini ja sügisel septembrist detsembrini. Heal marja-aastal sage talvituja. Pesitseb siin üliharva.
Välimus. Sulestiku välimus on pehme, tihe ja siidine. Tiibadel on silmatorkav mustal asetsev kollane vöödistus, millel juures valget ja punast. Punast on rohkem vanematel lindudel, eriti isastel. Pea on siidisabale iseloomuliku tutiga, punakam. Vanemaks saades muutub lindude sulestik värvikamaks, emaste sulestiku toon jääb siiski pastelsemaks. Nokk on suhteliselt lai võrreldes tema pikkusega.
Segamini võib ajada... Meie regioonis puuduvad välimuselt sarnased liigid.
Levik ja rändamine. Pesitseb kogu põhjapoolkera metsatundra ja taiga piirkonnas, Põhja-Ameerikas siiski väiksemaarvulisemalt. Rändele asumine sügise saabudes sõltub toiduvarudest. Kui toitu on piisavalt, võivad nad pesitsuspiirkonda talvituma jäädagi. Marjasaagi ikaldumisel toimub massiline ränne sügavale parasvöötmesse.
Kus võib kohata... Parvedena marjapõõsastel (pihlakas) ja puudel. Täiskõhuga võib lihtsalt nokitseda vaikselt oksal. Rändel on suurem koondumine rändekoridori läänerannikul.
Eluiga. Kuni 7 aastat.
Eluviis. Sotsiaalse linnuna veedab siidisaba enamuse elust parves. Kui pesad on lähestikku, siis isegi toiduotsing toimub salgana. Sellega üksiku siidisaba nägemine on pigem erand. Taimse toidu leidumine looduses laiguti on viinud selleni, et siidisaba ei kaitse territooriumi liigikaaslaste eest. Toitu otsima võidakse minna pesast suhteliselt kaugele.
Pereelu. Siidisaba on monogaamne. Harilikult kõrgele okaspuude otsa tüve vastu tassikujulisena põdrasamblikust ja rohust tehtud pessa munetakse 3-6 muna. Pesitsusperiood hakkab suhteliselt hilja mai lõpus juuni algul, et valmis marju oleks poegade toitmisperioodi lõpuks. Munade haudumine kestab kaks nädalat ja pesal on ainult emalind. Isaslind toidab teda haudumise ajal. Poegi toidavad mõlemad vanemad. Pojad on valmis pesast lahkuma kaks nädalat peale koorumist. Pärast seda kogunevad siidisabad suurematesse salkadesse.
Toidulaud. Pesitsusperioodil on peamiseks toiduks putukad, eriti sääsed ja kihulased. Talveperioodil toitub siidisaba praktiliselt ainult marjadest. Marjadieet nõuab söögi kõrvale ohtralt vett. Lumesaju ajal võib siidisaba püüda õhust joogiks lumehelbeid samas stiilis nagu suvel putukaidki. Siidisaba võib talvepäeval ära süüa oma kahekordse kehakaalu osa ehk ligi 1000 marja. Apla sööjana seedub toit halvasti, millega ta levitab hästi seemneid. Poegadele pakutakse väljaöögatud putukaid ja marju.
Vaenlased. Tundrapiirkonnas siidisabal looduslikud vaenlased praktiliselt puuduvad. Seetõttu on ta rändel madala ohutajuga ja langeb kergesti väikekiskjate ja röövlindude saagiks.
Arvukus. Eestit mõjutab Skandinaavia asurkond, kus arvukus kõigub 34-90 tuhande paari ringis. Talvine arvukus Eestis kõigub sõltuvalt toidulauast mõnesaja kuni paarikümne tuhande isendi vahel. Euroopas on siidisabasid kokku 30-200 tuhat paari.
Iseärasused. Ainuke linnuliik Euroopas, kes suudab külmades oludes elatuda ilma loomse toiduta. Tarvitades suurtes kogustes käärinud marju ja puuvilju võivad nii “purju” jääda, et ei suuta enam isegi lennata. Purjus olekus võib kaduda tolerantsus liigikaaslaste suhtes ja on esinenud rünnakuid klaasilt peegelduva teise linnu kujutise suhtes. Tavaolekus kõrgelt sotsiaalsed linnud. Esineb rituaalset toiduvahetust, kus näiteks üks lind (tavaliselt isaslind) toob teisele marja. Marja antakse edasi-tagasi, kuni lõpuks üks lindudest (tavaliselt emalind) selle ära sööb. Marja võidakse edasi anda ka linnult linnule mööda oksal paiknevat linnurivi, kuni üks lindudest selle alla neelab.

MERIKOTKAS

Merikotkas on I kategooria all olev liik - need on liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena ja/või liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline) Nende pildistamine jms tegevus ilma eriloata on keelatud.
Millal võib Eestis kohata. Täiskasvanud (üle 5aasta) linnud on enamasti paiksed ja truud oma pesapaiga-lähedasele ümbrusele aastaringselt.
Talviti Läänerannikul lahtise vee läheduses.
Välimus. Meie suurima kotka välimus on tõeliselt majesteetlik. Võimsate tiibade sirutus on kuni 2,5 meetrit. Vana –ja noorlindude välimus on suuresti erinev. Noorlindude sulestik on üleni tumepruun, nokk musta värvi. Vanalindude sulestik on heledam, kael ja pea kahkjas-pruunid. Noka must värvus asendub järk-järgult pleekinud kollase värvusega, jalad on kollased. Samuti saab vanalind valged sabasuled. Lennupildis hoiab merikotkas laialisirutatud saba ja kaela keha pikiteljest madalamal.
Segamini võib ajada... Merikotka noorlinnu konnakotkaga. Siiski on merikotka välimus tuntavalt võimsam ja „kandilisem“ ja lend aeglasemate tiivalöökidega.
Levik ja ränne. Meil on merikotka pesitsemine kõige arvukam Lääne-Eestis ja suurematel saartel, aga ka küllaltki palju on pesitsusi Peipsi-Pihkva vesikonnas, eriti Suur-Emajõe läheduses. Üksikuid paare on siiski ka sisemaal ja Põhja-Eesti rannikul. Erilised rändajad täiskasvanud merikotkad ei ole. Vanalindusid võib kohata pesapaikade läheduses aastaringselt. Erandiks on karmimad talved, kui veidi ringi liigutakse - ikka sinna, kus toiduga lihtsam. Seevastu noorlinnud on rohkem ringihulkujad. Kaugemad meil rõngastatud lindude taasleiud on teada Tšehhis, Poolas ja Austrias. Selgelt on eristatav kevadine ja sügisene läbiränne. Jäävabadel talvedel on eriti kotkarohke Hiiumaa ja Saaremaa läänerannik, kus peatuvad ka külalised Soomest, Rootsist, Lätist ja Venemaalt. Suurim Euroopa populatsioon elab Norra rannikul.
Kus võib kohata... Merikotkast võib kohata mererandades, kuigi harva võib tema territuoorium ka sisemaal jõe või järve ääres. Ühe linnu/paari territooriumi suurus on 30-70 km2.
Eluiga. Elab kuni 40 aastat vanaks, erandjuhtudel kauemgi.
Eluviis. Merikotkas on meie suurim röövlind.
Pereelu. Enamikku teadaolevatest pesapaikadest asustab merikotkas põliselt. Mõnede
tänapäevalgi asustatud pesapaikade kohta on teateid juba 19. sajandi lõpukümnendilt. Pesa ise asub tavaliselt mõne suurema männi või mõnel juhul haava otsas. Ühel paaril võib olla ka mitu pesa samas piirkonnas, mida asustatakse kordamööda. Pesa korrastamisega tehakse algust juba jaanuari teisel poolel (saartel). Koos elamise kohendamisega algavad ka pulmalennud. Munad on pesas aprilli esimesel poolel ja järgmine põlv näeb ilmavalgust mai esimesel poolel. Emalind on pesal ühtejutti 10 päeva ja veel paar nädalat kas pesal või läheduses asuval istumispuul. Mai lõpul või juunis hakkab ka emalind jahti pidama. Pojad väljuvad pesast juuli lõpul-augusti algupoolel.
Toidulaud. Merikotka menüü on ülimalt lai. Tippkiskjana sööb ta kõike ja kõiki, kellest jõud üle käib. Ta ei ütle ära raipeist ega teistelt saagi ülelöömisest. Peale lindude ja kalade võib merikotkas rünnata ka maismaaimetajaid - oma võimsate tiibadega võib ta ära viia kuni 10-kilogrammise saagi.
Vaenlased. Eestis merikotkal looduses vaenlased praktiliselt puuduvad.
Arvukus. Möödunud sajandi kuuekümnendatel taimemürkide ja muu inimtegevuse tagajärjel Eestis kriitilise piirini viidud arvukus on tänu intensiivsele kaitsekorraldusele alates 1977. aastast tasapisi tõusnud ja tänaseks on pesitsevate paaride arvukus meil 110-120 paari. Euroopas elutseb 5.000-6.000 paari.
Iseärasused. Viimasel ajal on täheldatud merikotkaste koondumist kormoranikolooniate lähedusse, olles sel moel niiöelda kormoranide arvukuse looduslikuks reguleerijaks. Huvitava faktina võib ära märkida ka Merikotka pesitsemine heinakuhja otsas(Kasari luhal) ja Hiiumaal sõidutee läheduses raiesmikul.

JÄÄKOSKEL

Eestis võib näha jääkosklat märtsi algusest kuni novembrini, avamerel võib kohata ka talvel.
Välimus. Tegu pikakehalise ja suure linnuga. Iseloomuliku pika punase "konksnokaga" sukelpart. Isalind silmatorkav kreemikas-, kuni lõheroosavalge, mustjasrohelise peaga. Longus peatutiga ja kummis kuklaga. Emaslind helehall, kurgualune valge ning järsult lõppeva roostepruuni pea ja kreemikashalli kere eraldab hele rind. Puhkesulestikus saab emast isasest eristada iseloomuliku tuti abil, mis isasel on pealigi. Noorlind punase, triibulise pea ja tuhmhalli kehaga. Jääkoskla lendu jälgides võib näha, kuidas valged laigud tiibadel ja valge keha risti moodustavad.
Segamini võib ajada... Rohukosklaga. Jääkoskel on pisut suurem. Rohukoskla isaslinnul on punakas rind, jääkoskla omal ei ole. Emaslindude, noorlindude ja talvesulestikus lindudel teeb vahet, vaadates punaka pea ja valge rinna üleminekut -- rohukosklal on üleminek hägusem, jääkosklal terava joonega. Rohukoskla hall on samuti tumedam on kui jääkosklal.
Levik ja rändamine. Pesitsusajal Põhja-Euroopas sisemaal, kuid mõningatel andmetel võib pesitseda ka Eesti rannikualal. Talveks lendavad Kesk-Euroopasse veekogude äärde, aga asustavad ka Norra ja Suurbritannia rannikuid . Eestisse saabub, nagu paljud teisedki rändlinnud, märtsi algul. Sisemaal üldjuhul novembriks läinud, merel talvitub jäävabadel aladel.
Kus võib kohata... Tegu suures osas mageveelinnuga, kuid Eestis näeb teda rokem mere ääres ja saartel. Samuti võib kohata suurte selgeveeliste järvede kallastel. Pesitseb jõgede ülemjooksudel ja kiirevooluliste lõikude ääres.
Eluiga. Eluiga kuni 13 aastat, isastel veidi vähem, emastel rohkem.
Pereelu. Pesitseb puuõõntes (k.a ka pesakastides), võib kasutada ka kividevahelisi õõnsusi, kui tarvis. Õõnes puu sees võib pesitseda mitu emaslindu, moodustades omaette nagu koloonia. Koloonia on enamjaolt rahumeelne ja üksteise suhtes sallivad, võivad koos isegi pesakohti üle vaadata. Mune pesas palju, kuni 15 või isegi enam. Pojad peavad pesast välja hüppamisel tegema ohtliku katsumuse - pesast maapinnale hüppama ja seda vaid kahe päevaselt. Ema järel vette jõudes võivad nad lühiaegselt "ratsutada" ka ema seljas. Tihti kogunevad pojad 'lasteaedadesse', mis koosnevad mitmest pesakonnast ja mille eest hoolitseb 1 emaslind. Emaslind võib lahkuda enne poegade lennuvõimestumist. Lennuvõimeliseks saavad pojad 60-70 päevaselt, esimest korda pesitsevad 2 aastaselt.
Toidulaud. Sukeldub ja ujub vee all pikki vahemaid, küttides kalu ja väiksemaid loomi, molluskeid. Jahib nägemise järgi. Sellest ka sileda vee lembus. Võib ka toituda nt ahvenast, lõhest jne.
Vaenlased. Tänu nende suurusele, arale lembusele, tugevusele ja välkkiirusele on neil looduslikke vaenlasi vähe, suurimateks võib ehk lugeda poolveelisi.
Arvukus. Pesitsejaid on 1500-2000 paari, talvitujaid 4000-8000. Euroopas on jääkosklaid suvel erinevatel andmetel 35-74 tuhat paari, talvel veidi rohkem.
Iseärasused. Konksuga nokk koos pisikeste 'hammastega' aitab libedaid kalasid paremini püüda -- jääkoskel on üks väheseid partlasi, kes suuri kalu püüab.

HALLHAIGUR

Hallhaigrud on aktiivsed märtsist oktoobrini, mil algab nende rännak Edela-Aafrikasse.
Välimus. Nagu nimigi ütleb, on tegemist halli värvi linnuga. Kaelaosa on heledam, keha ja tiivad on tumehallid, nokk on oranz. Hallhaigrule on iseloomulik ka S-kujuline kael. Tänu sellele on võimalik hallhaigrut teistest sarnastest lindudest hõlpsasti eristada. Samuti on hallhaigur sookurest ja toonekurest mõnevõrra väiksem.
Segamini võib ajada... Hüüp on hallhaigruga sarnane, kuid suhteliselt harva esinev lind. Noored hallhaigrud on hüübiga üsna sarnased. Hallhaigrut on võimalik teistest lindudest eristada talle iseloomuliku S-kujulise kaela järgi.
Levik ja rändamine. Hallhaigur pesitseb parasvötme Aasias ja samuti Aafrikas. Soojemates kohtades on paigallind, külmematest paikadest võib talvel lõuna poole rännata.
Kus võib kohata... Hallhaigrud varitsevad pisemaid kalu tihti roostikes, jõgede ja järvede kallastel. Tavaliselt otsivad nad kalu varahommikul ja hilisõhtul.
Eluiga. Tüüpiline eluiga on 5 aastat. Pikim teadaolev eluiga on 23 aastat.
Eluviis. Hallhaigrud on suurepärase nägemisega ja kuulmisega linnud. Samas on nad ka väga kartlikud ja põgenevad tihti ennem, kui inimene neid märkab. Nad elavad kolooniates, mis võivad asuda veekogudest kümnete kilomeetrite kaugusel. Hallhaigrud ehitavad oma pesa kuuse latva ja tihti on ehitatud pesal samal puul ka naabreid.
Hallhaigur võib tundide viisi seista liikumatult ühel jalal, pea õlgade vahel.
Suuri kalu püüab hallhaigur neid nokaga 'torgates', neid seejärel raputades ja siis, pea ees, alla neelates.
Pereelu. Hallhaigru paaritumisrituaal on tseremoniaalne. Isasel on oma pesakoht. Pesale tulles toob ta kuuldavale valju häälitsuse. Pesal olles vibutab pead ja plagistab nokka. Kui emane saabub, siis peab ta olema tagasihoidlik, vastasel juhul ajab isane ta minema. Sobiva emase saabumise korral pplagistab isane 20-40 korda nokka. Paarid püsivad koos ühe pesitsushooaja.
Hallhaigru suur pesa asub puuladvas ja koosneb kuivanud okstest. Vooderdus on kõrtest ja oksaraagudest. Pesa võidakse kasutada aastast aastasse.
Emane hallhaigur muneb märtsis-aprillis pessa 3-5 muna, üks iga kahe päeva tagant. Hauvad mõlemad vanemad keskmiselt 26 päeva. Koorudes hoolitsevad poegade eest mõlemad vanemad. Üks on esimese kolme nädala jooksul kogu aeg pesal, kaitses poegi vihma ja päeikese eest. Söögi saamiseks toksivad pojad vanalinnu nokka, kes neid siis toidab. Noorlinnud saavad lennuvõimelisteks 55 päeva vanuselt ja suguküpseks 2 aastaselt. Hallhaigrul on 1 kurn aastas. Kui üks kurn hävib vahetult peale munemist, võib emaslind muneda ka asenduskurna.
Toidulaud. Hallhaigru põhitoiduks on väikesed kalad, aga ei põlga ära ka kahepaikseid ja teisi selgrootuid. Kui kala pole saada, lepivad nad ka rohutirtsude ja väikeste imetajatega.
Vaenlased. Enamasti hallhaigrul vaenlasi ei ole, poegadele võib saatuslikuks saada rabapistrik või mõni teine kulliline. Harva on rabapistrikud ka täiskasvanud hallhaigruid jahtinud.
Arvukus. Eestis pesitseb hallhaigruid 1.000-1.500 paari, Euroopas 210-290 tuhat paari. Euroopas talvitub üle 86 tuhande linnud. Hallhaigrud on maailmas kokku 710 000 – 3 600 000.
Iseärasused. Hallhaigrul on S-kujuline kõver kael, teistel kurelistel on lennates kael pikalt ette sirutatud. Hallhaigrute koloonias võib pesitseda kuni paarsada paari.

VÄIKELUIK

Väikeluik on II kategooria kaitse all - liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ning liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu)
Millal võib Eestis kohata... Väikeluik on Eestis läbirändaja. Linnud saabuvad märtsi lõpul või aprilli algul, lahkuvad pesitsusaladele mai esimeses pooles. Sügisene rändepeatus jääb oktoobrisse-novembrisse.
Välimus. Väikeluige isas- ja emaslindude välimused on sarnased, küll aga on isane natukene suurem. Sulestik on valge. Väikeluigel on kas nelinurkse või ümardunud kujuga sidrunkollane laik nokatüvikul.
Segamini võib ajada... Sarnane liik on laululuik, erineb kaela pikkuse (laululuigel on lühem kael) ja noka värvide osakaalu poolest (väikeluige nokal on vähem kollast ja rohkem musta). Põhjamaadesse võib satuda ka laululuige ameerika variant, kel on nokk üleni must.
Levik ja rändamine. Väikeluik pesitseb Siberi tundravöötmes alates Kanini poolsaarest, Kolgujevi saarest ja Novaja Zemljast kuni Kolõma deltani. Talvituvad Põhjamere rannikualadel.
Kus võib kohata... Rände ajal võib väikeluike kohata rannikul, järvedel ning üleujutatud poldritel. Pesitseb tundras.
Eluiga. Kuni 20 aastat.
Eluviis. Väikeluige pesitsusterritoorium on natuke suurem kui 2 km2, mida kiivalt kaitstakse teiste lindude eest. Toidu otsimiseks pistab oma pea vee alla, vahel harva isegi sukeldub. Lendu tõusmiseks jooksevad väikeluiged 3-4 meetrit mööda vett, et saavutada piisav kiirus lend tõusmiseks. Väikeluiged valivad omale kaasa kogu eluks. Kaasa valimine toimub tavaliselt aasta enne pesitsemist. Juhul kui üks neist peaks hukkuma asutakse omale uut paarilist otsima. Kui väikeluik tunneb end ohustatuna, siis ta ajab tiivad laiali ja sisiseb. Kui vaja, siis väikeluik suudab tõrjuda väiksemate kiskjate, näiteks rebase, rünnakuid.
Pereelu. Väikeluige pulmad kestavad hilistalvest kuni kevadise rände lõpuni. Emane muneb okstest, samblast, rohust ja heinast meisterdatud pessa mai lõpus või juunis 2-3, harva 4-6 kollakasvalget muna. Haudumisest võtab osa vaid emaslind ja see kestab 30-40 päeva. Isaslind kaitseb samal ajal pesa ning territooriumi. Noored näevad tavaliselt ilmavalgust juuli alguses. Uued ilmakodanukud on paari päeva vanuselt võimelised ise toitu otsima. Mõlemad vanemad abistavad neid toiduotsinguil. Natukese aja tagant hoiab üks vanematest neid soojas ning kaitseb kimulaste eest. Lennuvõimelisteks saavad pojad üle 70 päeva vanuselt. Pesitsusterritooriumile jäädakse augusti lõpuni. Pojad jäävad vanemate juurde ka talvel, vahetevahel ühinevad nendega ka eelmise aasta pojad. Süguküpseks saadakse nelja-viie aasta vanuselt.
Toidulaud. Väikeluige menüü moodustab kaelus-penikeele ning kamm-penikeele suure energeetilise väärtusega sigipungad ja pehmemad risoomiosad. Ära ei põlata ka mändvetikaid. Kui peatutakse põllumaadel siis võib süüa ka mahajäetud vilja.
Vaenlased. Tänu oma suurusele on tal looduslike vaenlasi vähe. Küll aga on ohustatud nende munad ja pojad, keda käivad kimbutamas rebased, hundid, saarmad, mingid, karud ja kajakad.
Arvukus. Kevadise rände ajal Eestis kuni 60.000, sügisel üle 21.000 linnu. Talvituma jääb väikeluiki Eestisse vähe, vaid 30-50 lindu. Euroopas pesitseb kuni 11 tuhat paari (peamiselt Venemaal), Euroopas talvitub rohkem kui 23 tuhat lindu.
Iseärasused. Suvel, pesitsushooajal, magab väikeluik enamasti maapinnal. Talvel veedetakse aga öötunnid vees.
Väikeluiki on nähtud lendamas kuni 2 km kõrgusel

LAULULUIK

Laululuik on II kategooria kaitse all - liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ning liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu)
Millal võib Eestis kohata...
Reeglina märtsist maini ja oktoobrist detsembrini läbirändel põhjapoolsetele märgaladele, olles sel ajal üsna tavaline. Üksikud isendid ka talvituvad. Suvel pesitseb u. 100 paari.
Välimus.
Kühmnokk-luige suurune, üleni valge, sirge kaela ja saleda joonega luik. Täiskasvanul nokatüvik laialt kollane, ots must. Noorlinnul on nokatüvik roosakas. Ei painuta kaela ega tõsta sulgi kohevile nagu kühmnokk-luik. Noorlinnud pruunikashallid. Lennul kael sirgelt ees, tiivad laiad, harali hoosulgedega,. Jalad lühikesed, mustad, ujulestadega.
Segamini võib ajada... Väikeluigega. Ehkki viimane on väiksem, kuid kehakujult sarnane. Käitumine ja häälitsused sarnased, ehkki nagu nimigi ütleb, on laululuik valjema olemisega. Kogenematum linnusõber võib ehk kaugelt segi ajada ka kühmnokk-luigega, kuid viimase tunduvalt kohevam kuju ja punane nokk laululuige saleduse ja kollase nokatüviku vastu peaks asjad kergelt oma kohtadele asetama.
Levik ja rändamine. Lauluik pesitseb Euraasia põhjaosa tundra- ja taigaaladel ning –saartel. Vähesel määral pesitseb ka lõuna pool kuni Kesk-Euroopani. Talvitub pisut lõuna pool, enamasti Kesk-ja Lääne Euroopas (suurimad talvituspopulatsioonid Saksamaal ja Taanis). Eestis on pesitsevate paaride arvukus viimastel aastakümnetel järjest suurenenud ja muutnud varasema läbirändaja juba arvestatavaks pesitsejaks (u. 100 paari).
Kus võib kohata... Läbirändel merel ja suurematel järvedel. Pesitsevad paarid peidetumatel rabajärvedel, merelahtedel vms.
Eluiga. Rekordiliselt on registreeritud kuni 22 aastat. Looduses on see enamasti ilmselt oluliselt lühem.
Eluviis. Tegutseb veekogudel ujudes või vees seistes. Toitu hangib põhjast kasutades selleks oma pikka kaela. Lendab sirgjooneliselt ja aeglaste, raskete tiivalöökidega, mille madalatoonilist vihinat on kaugele kuulda. Maandumiseks ja õhkutõusmiseks vajaba küllaltki pikka hoovõturada. Tegutseb peaaegu alati salkadena. Hääl vali ja kaugelekostev „gluu-gluu” ja „gluk-gluk”.
Pereelu. Laululuiged moodustavad paarid kogu eluks. Pesa ehitavad nii emas- kui isaslind koos. Pesitsusaeg on mai lõpp ja juuni. Kurnas 4-7 suurt kollakasvalget muna. Haub emalind, isane peab samal ajal vahti. Haudumisaeg kestab u. 36 päeva. Pojad on pruunikashallid ja võimelised kohe pesast lahkuma ning ujuma, ehkki eelistavad alguses kasutada trtanspordivahendina ema selga. Lennuvõimeliseks saavad pojad erinevatel andmetel u. 90-150 päeva vanuselt. Noorlinnud saavad suguküpseks 4 aastaselt. Laululuigel on 1 kurn aastas.
Toidulaud. Peamiselt veetaimede veealused osad, mida hangib kasutades oma pikka kaela. Väikesel määral veeselgrootud.
Vaenlased. Laululuigel on vähe looduslikke vaenlasi, kuna pole palju neid, kel jõud temast üle käib. Poegi võiks ehk ohustada merikotkas ja kalda ääres maismaakiskjad.
Arvukus. Eestit läbib kevadisel lõuna-põhjasuunalisel rändel hinnanguliselt 20 000 laululuike. Sügisel aga 5-10 000. Maailmas hinnatakse arvukuseks u. 180 000 isendit. Sellest Põhja-Euroopas u. 59 000, Islandil 20 000. Peale selle veel Mustal merel ja Lääne-Siberis 17 000, Kaspial ja Kesk-Aasias 20 000 ning Ida-Aasias 60 000 isendit.
Iseärasused. Laululuik lendab oma rändelende väga kõrgel. Kõrgeim siiani mõõdetud kõrgus on 8,2 kilomeetrit. Temperatuur sellisel kõrgusel on -40 kraadi (C).

KÜHMNOKK-LUIK

Kühmnokk-luiged saabuvad Eestisse jää sulamise aeg märtsis, lahkuvad novembris või veelgi hiljem Osad linnud soojadel talvedel talvituvad, osad on inimeste toitmise tõttu paigallinnud.
Välimus. Kühmnokk-luik on üks raskemaid lendaviad linnuliike. Tema on kogukas valge keha, oranzhikas-punane nokk ja mustada jalad. Isaslinnul on noka peal kühm. Noored kuni aasta vanused luiged on halli- või pruunitähnilise kehaga ja musta nokaga.
Segamini võib ajada... Laululuigega, harva kaugelt ka väikeluigega. Kühmnokk-luike eristab noka oranzhikas värv, mis teisel kahel luigel on kollane ja otsast must. Samuti puudub teisel kahel luigel iseloomulik nokakühm ja 'luigelik' kaardus kael.
Levik ja rändamine. Kühnokk-luik pesitseb Euroopa ja Aasia parasvöötmes. Põhjapoolsemad linnud on rändlinnud, kes talvituvad jäävabadel vetel lõuna pool kuni Põhja-Aafrikani.
Kus võib kohata... Kühmnokk-luike võib kohata pea iga veekogu ääres.
Eluiga. Tüüpiline eluiga on 7 aastat. Pikim teadaolev eluiga on üle 19 aasta. Vangstuses on teada ka 30-40 aastaseid kühnokki.
Eluviis. Kühmnokk-luik on territorriaalne lind -- olles territooriumi ära valinud, ajab ta konkurendid sealt minema. Ähvardavas poosis isaluigel on tiivad seljal kaardus ja kael kõverdatud tahapoole.
Kühmnokk-luik on agressiivne lind. Ta on poegade kaitsel võimeline rebase minema ajama. On teada juhtumeid, kus lind ründab ka liiga lähedale sattunud inimesi. Samuti võib rünnata paate. Rünnakule eelneb sisistamine. Ründamisega tegeleb peamiselt isaslind. Rünnak koosneb noka- ja tiivahoopidest, mis võivad vaenlase isegi tappa. Rünnaku järel üritab kühmnokk vaenlase oma territooriumilt minema ajada.
Kühmnokk-luik ei ole nii häälekas kui teised luiged -- kõige rohkem on kuulda tema tiibade 'vuhh-vuhh' heli. Lennukiirus on tal kuni 90 km/h.
Kühmnokk-luige noorlinnud võivad moodustada suuri parvi. Samuti talvituvad ka täiskasvanud linnud.
Kühmnokk-luiged ei sukeldu.
Pereelu. Kühmnokk-luiged on monogaamsed linnud. Erinevalt üldlevinud legendist ei vali nad paarilist kogu eluks. Nad võivad seda teha, kuid see ei ole reegel.Märtsis või aprillis valitakse pesakoht, Kühmnokad pesitsevad suurte kuhilate otsas, mis nad ehitavad madalasse vette või soisesse kohta. Linnud kasutavad sama pesa(kohta) aastast aastasse, seda igal aastal parandades või uuesti ehitades. Emaslind muneb pessa 5-12 muna, tavaliselt 5-7. Haudumine kestab 36-38 päeva ja kuigi haudumisest võtavad osa mõlemad linnud, istub pesal tavaliselt emane ja valves on tavaliselt isaslind. Koorudes on pruunikashallid ja nad jäävad pessa ainult üheks päevaks. Tavaliselt viib isane poja vette selleal, kui emane järelejäänud mune haub. Noorest peast saaavad pojad vanemate seljas sõitu teha, samuti käib perekond koos söömas -- pojad on kohe võimelised ise end toitma. Pojad saavad lennuvõimeliseks keskmiselt 60 päevaga. Esimest korda paaarituvad noorlinnud tavaliselt 3 aastaselt.
Toidulaud. Menüü koosneb kuni 1 meetri sügavuse asuvatest veetaimedest, sööb ka putukaid ja molluskeid. Teinekord toitub ka maapinnal kasvavatest taimedest.
Vaenlased. Kuna kühmnokk-luik on suur ja agressiivne lind, siis elujõus kühmnokk tavaliselt kellegi saagiks ei lange. Vanad ja haiged linnud võivad suuremate röövlindude ja kiskjate kätte sattuda. Mune ja poegi ohustavad rebased, mingid ja teised kiskjad.
Arvukus. Eestis pesitseb 2.000-3.000 paari, Euroopas 86-120 tuhat paari. Euroopas talvitub üle 260 tuhande isendi.
Iseärasused. Ladinakeelnses liiginimetuses tähendavad mõlemad sõnad, cygnus ja olor, luike. Üks on vana-kreeka keeles ja teine ladina keeles.
Kühmnokk-luik on Taani rahvuslind.
Suurbritannias kuuluvad kõik märgistamata luiged kuningannale.

KORMORAN

Kormoran saabub Eestisse märtsis-aprillis ja lahkub septembris-oktoobris.
Välimus. Kormoran on suurt kasvu pika sabaga lind. Ta on peaaegu üleni musta värvi, vaid valge lõuaaluse ja noka juures kollasest punaseni varieeruva laiguga. Pesitsusperioodil on täiskasvanud lindude jalgadel valged laigud. Noorlinnud on pruunikamad ja valge kõhualusega. Sulgimisperioodil tekivad lindude kaelale ja teinekord ka rinnale valge suled. Silm on kormoranidel nooruses pruun, vananedes muutub türkiisroheliseks. Varvaste vahel on kormoranidel lestad.
Segamini võib ajada... Euroopas on sarnane liik karikormoran. Kormoran on karikormoranist suurem, jämedama noka ja rohelise läige sulestikul puudub. Ameerikas on sarnane Phalacrocorax auritus, kellest kormoran on samuti suurem ja tal on noka juures vähem kollas/punast. Phalacrocorax sulcirostris'st eristab teda suurem kav ja toekam nokk.
Levik ja rändamine. Kormoranid on kõige levinum kormoraniliik maailmas. Nad on levinud Euroopas, Aasias, Põhja-Ameerikas, Aafrikas ja Okeaanias. Põhja- ja lõunapiirkondade linnud on üldiselt rändlinnud, soojemates paikades on kormoranid paigalllinnud. Rände pikkus on väga varieeruv.
Kus võib kohata... Pesitseb laidudel ja liivastel ning kivistel rannikutel. Toitu otsib vähegi sobivast veekogust, olgu selleks siis järv, kalakasvatuse tiik või meri.
Eluiga. Tüüpiline eluiga on 6 aastat.
Eluviis. Kormoran suudab sukelduda kuni 35 meetri sügavusele, kuid tavaliselt jääb sukeldumise sügavus 10 meetri piiresse. Toitu püüab kas sukeldudes või harvem madalas vees ka veepinnal ujudes. Püüab kalu, kes liiguvad veekogude põhjas, neid ujues taga ajades. Sukeldumine võib kesta 20-30 sekundit, harvemini ka 1 minuti. Vee all kasutab liikumiseks peamiselt jalgu. Ca iga kolmanda sukeldumise järel puhkab. Püütud saagi toob enne neelamist pinnale.
Kormoranid pesitsevad suurtes kolooniates, väljaspool pesitsusperioodi liiguvad väiksemate parvedena.
Pereelu. Pulmamängude ajal on kormoranide valged jalalaigud hästi nähtavad. Üks mängu variant on, et isane on vees, lehvitab aeg-ajalt tiibu, ajab kaela õieli ja saba lehvikusse, et. Pesa ehitavad mõlemad linnud vetikatest, okstest ja muust kättesaadavast. Pesa ehitatakse kas maapinnale või madala puu peale. Pesakuhil võib olla kuni 1 meeter kõrge. Pesamaterjali varastavad ka teistest liigikaaslaste pesadest. Pesitsusaeg on varieeruv, võib pesitsda igal ajal, kui toitu on. Emane muneb aprillist juunini pessa 3-5 muna, ühe iga 2-3 päeva tagant. Hauvad mõlemad vanalinnud 28-31 päeva. Haudumise ajal on munad jalgade peal. Pojad on peale koorumist abitud, neid toidavad mõlemad vanemad algul enda poolt seeditud toiduga, hiljem tahke toiduga. Lennuvõimeliseks saavad pojad ca 50 päevaselt, vanematest sõltumatuteks 70 päevaselt peale koorumist. Noorlinnud paarituvad esimest korda 3 aastaselt. Kormoranidel on 1 kurn aastas.
Toidulaud. Menüüsse kuuluvad kalad ja koorikloomad, sisemaal ka konnad.
Vaenlased. Peamiselt suuremad röövlinnud. Poegi ja mune himustavad ka rebased ja kajakad.
Arvukus. Eestis pesitseb 9-10 tuhat paari, Euroopas pesitseb 310-450 tuhat paari. Euroopas talvitub üle 420 tuhande linnu, neist Eestis 100-300 lindu..
Iseärasused. Kormoranide sulestik ei ole veekindel. See lihtsustab vee all ujumist, kuid raskendab lendamist. Seepärast peavad nad ennast ka kuivatama, et sulestik ära ei vettiks.
Hiina kalurid kasutavad enda huvides kormorani kalapüügioskust -- dresseeritud linnul on kaela ümber kas võru või nöör, et ta ei saaks kala alla neelata. Peale kala kättesaamist tuleb kaluril see vaid kormorani suust välja võtta.
Kormoranid võivad süüa pisikesi kivikesi, et paremini sukelduda.
Kormoran on üks väheseid linde, kes saab silmi pöörata.
Kormoran sööb 400-700 grammi kala päevas.

HALLHANI

Kevadel on hallhani üks esimesi saabujaid. Kui on varajane kevad, võib esimesi haneparvesid kohata rannaniitudel ja rannikulähedestel põldudel kohata veebruari lõpus, märtsi alguses.
Välimus. Hallhane eristamisel teistest hanelistest on kindlamaks abivahendiks tiibade heledad esiservad, mis lennul hästi silma paistavad. Pea ja kael on hallikas-pruunid, samad toonid korduvad ka hallhane seljal. Kõhuosa on heledam, vanematel lindudel võib esineda kõhul tumedamaid laike. Nokk ja jalad on ühtmoodi roosakas-oranzid, noorlindude jalad on hallikas-roosad.
Segamini võib ajada... Rabahanega. Kogenematule silmale võib nende kahe vahel vahetegemine osutuda tõsiseks pähkliks. Rabahane üldpilt on siiski tunduvalt tumedam, pea ja kael tumepruunid, nokk otsast must. Samuti puudub hallhanele iseloomulik tiiva hele esiserv. Erinev on ka häälitsused lennul.
Levik ja ränne. Hallhane leviala on väga lai -- alates Venemaast ja Aasia keskosast kuni Lääne-Euroopa ja Islandini välja. Talveks rändavad hallhaned talvitumispaikadesse Põhjamere rannikule, Portugali ja Hispaania piirkonda ja isegi Põhja-Aafrikasse. Meil on hallhane pesitsusaegne levik eelkõige seotud Lääne-Eesti ranniku ja saartega.
Kus võib kohata... Rannikul ja saartel, rände ajal ka sisemaa heinamaadel ja põldudel.
Eluiga. Tüüpiline eluiga on hallhanel 7 aastat. Vanim Euroopas teadaolev isend elas 23 aasta ja 7 kuu vanuseks.
Eluviis. Hallhani on eranditult taimtoiduline lind. Tema elu on lahutamatult seotud ranniku, mere ja ranna-äärsete kultuurmaastikega. Haneparved lendavad paar korda päevas toitumiskohadesse, olgu selleks siis põllud, heinamaad või rannaniidud. Öösiti ja toitumiskordade vahel viibivad mererahudel või lagedatel rannaribadel.
Pereelu. Hallhani ehitab oma pesa roostikku või rannalähedasse tihedamasse põõsastikku. Samuti on hallhane meelispaikadeks asustamata väikesaared ja laiud. Munad(4-9)on kurnas märtsi lõpus-aprilli alguses. Haudumisperioodi kestus on 28-29 päeva ja haub ainult emaslind. Isaslind on sel ajal küll pesa läheduses, aga erilist valvurit temast ei ole. Aprilli viimastel päevadel või mai alguses sünnivad rohekas-kollased hanepojad, kes millegi poolest ei eristu koduhane tibudest. Noored saavad lennuvõimeliseks suhteliselt hilja -- alles 10-e nädalaselt. Huvitav on see, et perekond hoiab kokku kuni järgmise aasta pesitsuseni. Pesitsema hakkavad hallhaned 3-e aasta vanuselt.
Toidulaud. Nagu öeldud, on hallhani peaaegu eeskujulik taimetoitlane. Tema toidulauale kuuluvad mitmesugused taimed, seemned, juurikad, marjad ja muidugi vili -- seda siis kas koristatud või ka lamandunud põldude pealt.
Vaenlased. Nagu kõikidel maaspesitsevatel lindudel, on hallhanede vaenlaste nimekiri pikk. Arvestada tuleb paljude kiskjatega, alates rebasest-ilvesest ja lõpedades kotkaga. Samuti on hallhani hinnatud jahisaak inimeselegi.
Arvukus. Eestis on pesitsevate paaride arvukuseks hinnanguliselt 8000-12000 paari. Täheldatud on viimastel aastatel arvukuse langust, mida võib seostada kühmnokk-luige arvukuse kiire tõusuga, mis tekitab konkurentsi pesitsuspaikade pärast. Kuna Eesti asub hallhanede olulisel rändeteel, siis on meil kõige hanerohkem aeg sügis ja kevad. Sügisel loetakse meil peatuvate rändeparvede koguarvuks 24.000-26.000 lindu, kevadel tunduvalt vähem -- kuni 12.000.
Iseärasused. Hani on tark ja üliettevaatlik lind ja väga tundlik häirimisele. Hilissuvel, kui haned koristatud või lamandunud viljapõldudel toitumas käivad, on huvitav nende tegevust jälgida. Enne päikesetõusu lendab üle tulevase toitumiskoha üksik luuraja -- kogenud vanalind, kes kontrollib toitumiskoha ohutust. Kui ülelennul talle midagi kahtlast silma jääb, siis tõenäoliselt sinna põllule nad ei maandu. Kui haneparv põllule jõuab, tiirutatakse tavaliselt kaua õhus ja vähimagi kahtluse korral lahkutakse. Toitudes on alati olemas valvurid, kes kaelad kõrgele sirutatult teraselt ümbrust jälgivad ja vajadusel ohust hoiatavad. Lendu tõuseb haneparv tavaliselt vastutuult. Tihti võib nii hall- kui rabahanesid näha toitumas koos sookurgedega.

SUUR-LAUKHANI

Millal võib Eestis kohata... Reeglina aprillis-mais ja septembris-oktoobris rohkearvulise läbirändajana.
Välimus. Hallhanest pisut väiksem, kuid sellelegipoolest üsna kogukas hani. Pruunikashall sulestik. Teiste hanede seast hästi äratuntav kõhul olevate korrapäratute mustade ristitriipude järgi. Valge lauk ja roosakas-oranžikas nokk. Triibud tekivad küll noorlindudel alles teisel sügisel ja valge lauk esimesel talvel. Noorlinnul on lisaks nokal ka must küünis. Jalad ujulestadega ja oranžikad. Euroopas võib kohata peamiselt kaht alamliiki (kokku on neid viis): Euroopa-Siberi (albifrons) ja Grööni (flaviostris). Esimesel on nokk roosakas, teisel oranžikas.
Segamini võib ajada... Väike-laukhanega, ehkki viimane,nagu nimigi ütleb, on suurest väiksem ning suur-laukhanel puudub väikesele omane valge silmarõngas. Samuti on suur-laukhanel väiksem lauk.
Levik ja rändamine. Pesitseb Euraasia ja Ameerika põhjaaladel ning Gröönimaa edelarannikul. Euroopa-Siberi alamliik on levinud Venemaal Kanini poolsaarest kuni Katanka jõeni Taimõri poolsaarel. Euroopa-Siberi alamliik talvitub Inglismaal ja Mandri-Euroopas, Grööni alamliik aga Iirimaal, Lääne-Šotimaal ja Walesis. Viimane on on siiski Euroopas oluliselt vähem levinud kui Euroopa-Siberi alamliik.
Kus võib kohata... Läbirändel ja talvel (Euroopa talvituskohtades) põldudel, madalatel märgaladel, järvedel, merelahtedel.
Eluiga. Rekordiliselt registreeritud 20,3 aastat
Eluviis. Veelind, hoiab veekogude lähedusse ja ka toitub ning otsib kaitset sageli seal. Rändel toitub sageli põldudel värskest orasest, põhjustades pahameelt talunike seas. Rändab suurte parvedena, mis sageli ulatuvad tuhandete isenditeni. Lennul kael sirgelt ees, lend sirgjooneline, raske. Lennuformatsioon V-kujuline. Häälitus „kliu” ja madal „kaga”. Lennul meloodiline kaga-kligi-kaga-kligi...”.
Pereelu. Suur-laukhaned moodustavad paarid kogu eluks ning on monogaamsed. Paarid moodustatakse sügiseti, enamus leiab partneri oma teisel elutalvel. Pesitseb mai lõpus – juuni alguses. Pesa maapinnal, rohu poolt varjatud lohus vms., veekogu lähedal. Haneema muneb korra aastas 4-7 muna, mille haudeaeg kestab 26-28 päeva. Pojad lahkuvad pesast 24h jooksul lähimale veekogule. Lennuvõimeliseks saavad pojad 45 päeva vanuselt. Sama aasta noorlinnud jäävad perega kokku kuni järgmise aasta kevadeni ning isegi järgmise pesitsusperioodi jooksul.
Toidulaud. Pehmed (vee)taimeosad, värske oras, juured, risoomid, marjad, seemned. Vähesel määral molluskid, tõugud ja veeputukad.
Vaenlased. Täiskasvanud hanel on küllaltki vähe looduslikke vaenlasi. Pesi ja poegi ohustavad rebased ja kajakad.
Arvukus. Maailmas 2,9-3,3 miljoni isendit. Euroopas pesitseb 62-70 tuhat paari, talvitub üle 1,1 miljoni linnu. Eestis on suur-laukhani rohkearvuline läbirändaja.
Iseärasused. Viimaste uuringute põhjal võidakse Grööni alamliik kuulutada koguni omaette liigiks oma eristuva välimuse ja käitumise põhjal (nt. ebatavaliselt pikk poegade eest hoolitsemise aeg, mis võib ulatuda mitme aastani, samuti haneliste seas haruldane hoolitsemine pojapoegade eest).

KALAKAJAKAS

Kalakajakat võib Eestis kohata aastaringselt.
Välimus. Kalakajakas on halli mantli, valge peaga, tumeda silmaga, kollakas-roheliste jalgade ja nokaga kajakaliik. Kalakajaka tiibu iseloomustavad mustad tiivaotsad, milledel on suured valged täpid. Talvesulestikus on vanalinnu peas ja kaelal väikesed tumehallid triibud. Välimuselt isas- ja emaslind sarnane, aga isaslind on mõnevõrra suurem. Noorem lind on tumehallikaspruun, saba on valge laia musta vöödiga ning jalad on hallikad.
Segamini võib ajada... Kaljukajakaga. Hundsulestikus on kalakajakas äravahetamiseni sarnane kaljukajakaga. Eristada saab selle poolest, et kalakajakal on rohekad jalad, millel on tagavarbad. Kaljukajakal on seevastu musta värvi jalad, millel tagavarbad puuduvad. Eestis on kaljukajakas haruldane läbirändaja. Mõningane sarnasus on ka hõbekajakaga. Viimane on aga kalakajakast pea kaks korda suurem ning nokk on hõbekajakal kollane ja punase laiguga, jalad heleroosad, silmad heledad.
Levik ja rändamine. Levinud üle Eesti ja Euroopa põhjaosas.
Kus võib kohata... Elupaigaks on peamiselt mererannik ja saared, kuid samas pesitseb ka siseveekogude ääres ja rabades.
Eluiga. Kalakajaka eluiga on kuni 33 aastat.
Eluviis. Kalakajakat peetakse koloonialinnuks, aga võib pesitseda ka üksikult. Suurem osa pesitsevatest lindudest on koondunud mereranda ja väikesaartele. Oma territooriumit kaitstakse agressiivselt. Pesitsusajal otsib aktiivselt toitu ka põldudelt. Kalakajakat iseloomustab ühtlaste tiivalöökidega sujuv lend vee kohal, aeg-ajalt toidu järgi vette sukeldudes.
Pereelu. Pesa ehitatakse kõrgemale kohale kas kivile, maapinnale või ka madalamale puule. Emane muneb aprillis-mais enamasti 3 rohekaspruuni, tumepruunilaigulist muna pessa, mis koosneb tavaliselt rohust, adrust, okstest, samblast, väikestest puujuurtest ja kõigest muust pesitsusterritooriumil leiduvast. Haudumisega tegelevad mõlemad vanalinnud ning see kestab 22-27 päeva. Pojad jäävad pessa 3-5 päevaks ning seejärel liiguvad vanemate valvsa pilgu all ringi pesa läheduses. Lennuvõimeliseks saavad pojad alles 28-33 päevaselt. Poegade hoolitsemisega tegelevad mõlemad vanalinnud.
Toidulaud. Kalakajakas on kõigesööja. Põhitoiduks on kalad, raiped, putukad, ussikesed, selgrootud, mitmesugused jäätmed ja ka teravili.
Vaenlased. Kiskjad, eriti kährik ja rebane ning suuremad kajakaliigid ja kotkad.
Arvukus. Erinevatel andmetel on kalakajakaid Eestis 50.000-100.000 pesitsuspaari. Euroopas ca 1 miljon pesituspaari.
Iseärasused. Tuntud laevasaatjatena. Väidetavalt on kalakajakas ainuke nn. valge peaga kajakaliik, kes võib pesa ehitada ka puule.

NAERUKAJAKAS

Naerukajakad saabuvad märtsi lõpul aprilli algul. Lahkuvad sisemaalt oktoobris või hiljemalt novembris, mere äärest sageli alles vahetult ennem veekogu kinnikülmumist. Jäävaba mere korral võivad talvituda.
Välimus. (vaata pilte) Naerukajakas on umbes hakisuurune, aga keha poolest saledam. Tumepruun peasulestik ulatub pealae tagaosani, kuid mitte kaelale. Tiibade laba-hoosulgede otsad mustad, ülejäänud tiivaosa helehall. Kael ja kogu alapool valged, selg tiibadega ühevärvi helehall. Nokk ja jalad punased. Pärast sulgimist muutub pea valgeks ja silma taha jääb ainult tumedam laiguke. Noorlindudel tiibadel pruunikas diagonaalvööt, pruunid seljasuled ja must sabavööt.
Segamini võib ajada... Väikekajakaga, aga viimane on väiksem, ümaramate tiivaotstega ja peaaegu musta värvi tiibade alapoolega.
Levik ja rändamine. Pesitseb Euroopas, Põhja- ja Kesk-Aasias, Kanada idaosa. Leviku põhjapiir on Kesk-Skandinaavias. Ligi poolteist sajandit tagasi hakkas naerukajakas kiiresti levima põhja suunas ja esimesed teated Eestis leidumise kohta on 1870. aastast. Praegu asustab naerukajakas tasapisi Põhja-Ameerikat. Esimesed naerukajakad saabuvad meile märtsis, valdav enamus aga aprillis. Need linnud, kelle pesitsemine ei õnnestunud, lahkuvad juba juunis. Teised alustavad rännet lahkumisega kolooniast juba peale poegade lennuvõimeliseks saamist juuli lõpust. Esmalt lahkuvad lõunapoole isaslinnud, siis emaslinnud ja viimasena noorlinnud. Tähele on pandud, et noorlinnud lendavad enamasti kaugemale lõunasse kui vanalinnud. Oktoobrist novembrini kohtame meil enamasti põhja poolt tulevaid läbirändajaid. Väike osa naerukajakatest jääb lahtistele veekogudele talvituma. Meil pesitsevad naerukajakad rändavad talveks Kesk- ja Lõuna-Euroopasse. Naerukajakate talvituspiirkond on veel Põhja-Aafrika ja Lõuna Aasia.
Kus võib kohata... Naerukajakat, kui enamlevinud kajakaliiki, võime näha kõikjal veekogude randadel üle Eesti. Järjest rohkem näeme teda ka linnalinnuna ja põllul.
Eluiga. Kuni 33 aastat, tavaliselt 6 aastat.
Eluviis. Elab tavaliselt mitmesuguste veekogude rannaäärsetel aladel, kus on võimalik koloonialine pesitsemine. Kuna saabub sageli kevadel ennem veekogude jääkattest vabanemist, siis iseloomulik on massiline kogunemine algul kohtadesse, kus on kergem toitu kätte saada. Ennem pesitsemist võivad laialt ringi uidata.
Mere ääres pesitseb soolasoodel, liivaluidetel ja meresaartel. Sisemaal sobivad paremini üleujutusalad ja madalad jõe- ning järvekaldad. Ta on väga seltsinguline ning võib moodustada hiidkolooniaid 10 tuhande paariga. Taolisi hiidkolooniaid on kunagi olnud ka Matsalus. Kolooniates peetakse omavahelist korda laia valiku esitluste ja poosidega. Tuntum poos on see, kus võistlevad isased raplevad kordamööda üksteise kohal õhus ja käratsevad valjusti. Maapinnal võisteldes püütakse esmajoones võistleja peasulgi sasida. Naerukajakas on suhteliselt tolerantne tuntud naabri vastu, kuid väga agressiivne tundmatu sissetungija suhtes. Tegutseb võrdselt meelsasti nii õhus kui vees. Valge kõhualune aitab kaasa madallennul veepinnalt toidu noppimisele. On kohandunud ka maapinnalt jalutades toitu hankima.
Pereelu. Naerukajakad elavad suurte parvedena ja ka pesitsevad alati koos. Samas on igal paaril selgelt märgitud 9-11 ruutmeetri suurune oma territoorium. Pesa rajatakse rannaniidule või mingile muule veekoguäärsele raskesti ligipääsetavale alale. Kuivanud kõrtest mättale pesa rajamises osalevad mõlemad vanemad. Enamasti on kurnas 3 muna, harvemini 2 või 4 ning see saab täis mai alguses. Haudumine kestab 23-26 päeva ning selles osalevad mõlemad vanemad. Poegi toidetakse 4-5 korda päevas 34-36 päeva. Koorunud pojad suudavad püsti seista juba 12-16 tunni möödudes. 10 päeva vanustena hülgavad pojad pesa ja kolivad tiheda taimestiku varju. Ligi paarikümne päeva vanustena uidatakse juba iseseisvalt ringi. Lennuvõimelised nelja-viie nädalaga ja iseseisvuvad kuu nädalastena. Sigima hakkab naerukajakas enamasti kaheaastaselt, harvem üheselt.
Toidulaud. Naerukajakas on kõikesööja ja juhusekasutaja, seda just inimasustuse kontekstis. Muidu on toit peamiselt loomne: putukad, nende vastsed, teod, vihmaussid, hiired, konnad, vähemal määral sööb ka kalu. Sügisel tarvitab toiduks ka puuseemneid, tammetõrusid ja marju. Väheseid kajakaid, kes laskuvad puudele toituma. Toidu hangib enamasti haudekoloonia lähedalt, nii veest, maismaalt ja kui ka õhust.. Kõrgel õhus võimelised lennult putukaid napsama.
Vaenlased. Täiskasvanud lindudel olulisi vaenlasi pole, küll aga esineb pesade kahjustamist teiste kajakaliikide poolt. Naerukajaks on agressiivne ka oma liigikaaslase noore poja suhtes.
Arvukus. Euroopas 1,3-1,7 miljonit paari, Eestis erinevad hinnangud jäävad vahemikku 30-100 tuhat paari. Arvukus maailmas 7,3-11 miljonit isendit. Euroopas talvitub 3,2 miljonit lindu.
Iseärasused. Väga kohanemisvõimeline liik nii toidu kui ka elupaiga suhetes. Oskab inimese olemasolust endale kasu lõigata. Elab sellepärast suurlinnades, toitub põllul ja prügimäel. Sisemaa linnud rändavad talveks alati rannikule, samas kui osa rannikulinde võib millegipärast vastassuunas rännata. Tema nimi tuleb iseloomulikust naeru meenutavast häälest. Kuni kõigi naerukajaka koloonia poegade umbes kolme nädala vanuseks saamiseni ehk vaba ringiliikumise saavutamiseni võib iga linnupoeg võõrast pesast mööda lipates selle omanikult nokaga pähe saada. Löök on küllaltki tugev ja võib tihti isegi tappa.

HÕBEKAJAKAS

Hõbekajakat võib Eestis kohata aastaringselt.
Välimus. Pea, kael ja kõht on valged. Selg ja tiivad on hallid. Tiiva otsad on mustad, valgete täppidega. Nokk on kollane, punase laiguga. Jalad on heleroosad, Eestis elaval alamliigil ka kollased. Isaslinnud on suuremad kui emaslinnud.
Segamini võib ajada... Euroopas kalakajakaga, tõmmukajakaga ja koldjalg-hõbekajakaga. Hõbekajakas on kalakajakast suurem ja tiibadel on rohkem heledaid märke, samuti on nokal punane laik, mida kalakajakal ei ole. Tõmmukajakast eristab teda täiesti valge tiivaalune ja heledam selg. Hõbekajakal on koldjalg-hõbekajakast lühemad jalad, tiivad ja kael ja heledam selg ning tiivapealsed. Ameerikas on samuti mitmeid sarnaseid kajakaliike, keda eraldi siinkohal välja tooma ei hakka.
Levik ja rändamine. Hõbekajakaid võib kohata Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. Kevadine ränne algab märtsis. Septembris, oktoobris rändavad osad linnud lõunasse. Paljud jäävad ka talvituma.
Kus võib kohata... Hõbekajakat kohtab rannikul, saartel kui ka sisemaal. Talveperioodil võib neid kohata prügilates, kus nad käivad toitu otsimas.
Eluiga. Hõbekajaka eluiga on keskmiselt 19 aastat.
Eluviis. Hõbekajakad on seltskondlikud ja nad eelistavad pesitseda kolooniates. Kolooniaga liitudes jäävad linnud sellele truuks. Hõbekajakad võivad kasutada samu pesitsuspaiku 10 kuni 20 aastat. Toitu püüab kas kõndides või ujudes. Võib ka varastada toitu teistelt lindudelt.
Hõbekajakatel on selge hierarhia, mille määrab suurus ja füüsiline jõud. Omavaheline suhtlemine on väga kõrgelt arenenud -- sama häälitsuse tähendus sõltub keha-, tiibade- ja peahoiakust või isegi teise linnu kaugusest.
Vaatamata sotsiaalsusele väldib hõbekajakas füüsilist kontakti ja hoiab teiste liigikaaslastega mõõdukat vahemaad. Kui vahemaa väheneb linnule sobimatuks, toob see kaasa omavahelise arveteklaarimise.
Pereelu. Hõbekajakad valivad partneri tavaliselt märtsi keskel. Kui kaaslane leitud, alustatakse pesa ehitusega. Sageli kasutatakse ka vanu pesasid. Aprillis-mais muneb emalind turvast, rohust ja adrust tehtud pessa kolm rohekat tumedaplekilist muna. Haudumisest, mis kestab 25-33 päeva, võtavad osa mõlemad vanemad. Haudumise ajal keerab aeg-ajalt ettevaatlikult nokaga muna ringi tagamaks järelkasvu üthtlast arengut. Poegade eest hoolitsevad samuti mõlemad vanemad. 5-6 nädala möödudes saavad pojad lennuvõime. 40-60 päeva pärast alustavad noored iseseisvat elu. Noorlinnud pesitsevad esimest korda 4 aastaselt.
Toidulaud. Hõbekajakas sööb peaaegu, et kõike - kalu, limuseid, putukaid, kalarappeid, jäätmeid nii maalt kui veest. Pesitsusperioodil võib esineda ka kannibalismi, kus süüakse liigikaaslaste mune või siis poegi. Kannibalismilembelised on tavaliselt need linnud, kes on kaotanud oma muna/poja.
Vaenlased. Röövlinnud, pesitsuse ajal ka teised suuremad kajakad ja väikekiskjad.
Arvukus. Eestis pesitseb 35-50 tuhat paari, Euroopas 760.000-1.400.000 paari. Eestis talvitub 10-20 tuhat lindu, Euroopas üle 800 tuhande linnu.
Iseärasused. Hõbekajakas joob regulaarselt puhast vett, kui seda on saada. Kui aga puhast vett ei ole siis ta lepib ka mereveega. Hõbekajakal on silma ümber näärmed, mis eritavad soola. Eritunud soola võib näha kajaka ninasrõõrmete juurest ja noka otsast maha kukkumas.

Hõbekajakas näeb ultraviolettvalgust.

MERIKAJAKAS

Merikajakas saabub märtsis ja lahkub novembris. Ca kolmandik linde ka talvituvad.
Välimus. Merikajakas on maailma kõige suurema kasvuga kajakaliik. Tal on võimas kollane punase laiguga nokk, jalad on roosakad, selg ja tiivad on peaaegu mustad. Noorlindude selg ja tiivad on mustjaspruunid ja mustriga.
Segamini võib ajada... Tõmmukajakaga. Tõmmukajakas on merikajakast väiksem ning tema jalad on intensiivsema värviga kui merikajakal. Talviti on tõmmukajaka pea hallikam kui merikajaka oma. Keeruline on eristada noorlinde, eriti esimesel aastal. Tõmmukajaka noorlindudel on tumedate sulgede servad heleda äärisega.
Levik ja rändamine. Merikajakas pesitseb Euroopa ja Põhja-Ameerika Atlandi ookani kallastel ja saartel. Peamiselt on paigallind, põhja poolt võib talveks liikuda veidi lõunasse.
Kus võib kohata... Merikajakat võib kohata rannikutel ja saartel. Talveks võib minna ka sisemaale mõne järve äärde.
Eluiga. Pikim teadaolev eluiga pea 35 aastat.
Eluviis. Merikajakas tegutseb kas üksi või väikestes kolooniates. Võimalusel varastab teistelt merelindudelt toitu. Kuigi ei ütle ära lihtsalt kättesaadavast toidust, peab oluliselt rohkem jahti kui teised kajakaliigid.
Pereelu. Merikajakas peitseb kas maapinnal või suurel kivil. Pesa koosneb veetaimedest, samblast, ka inimeste mahajäetud asjadest. Pesa ehitavad mõlemad linnud. Emane muneb pessa 2-3 muna, mida hauvad mõlemad vanalinnud 26-29 päeva. Haudumist alustavad peale esimese muna munemist. Pojad lahkuvad pesast varsti peale koorumist. Peale koorumist toidavad neid mõlemad vanalinnud. Pesa juurest lahkuvad pojad alles 50-55 päevaselt, mil saavutavad lennuvõime, kuid käivad peale seda pesa juures veel ca pooleteise kuu vältel, et vanalinduelt süüa saada. Mõned pojad võivad olla vanematega koos kuni rändeni, kuid tihedamini moodustavad noorlinnud parvi seal, kus toitu on lihtne leida. Suguküpseks saavad 3-4 aastaga.
Toidulaud. Söövad peaaegu kõike, mis söödav on, peamiseks toiduks on siiski kala. Soob ka teiste lindude (sh kajakate) poegi ja mune ning raipeid.
Vaenlased. Vaenlasi peale inimese ei ole.
Arvukus. Eestis pesitseb 3-5 tuhat paari, Euroopas 110-180 tuhat paari. Euroopas talvitub üle 150 tuhande linnu, neist Eestis 1000-3000 lindu..
Iseärasused. Erinevalt teistest kajakatest peab merikajakas aktiivselt jahti, meenutades oma käitumiselt pigem mõnda röövlindu. Ta võib tervelt alla neelata väikese pardi ning väiksemate kajakate koloonias pesi rüüstades ei karda ka terve koloonia rünnakut.

RÄGAPART

Rägapardid saabuvad aprillis ja lahkuvad septembris-oktoobris.
Välimus. Isane rägapart on pruuni pea ja rinna ning valge silmatriibuga. Ülejäänud sulestik on hall, nokk ja jalad on hallid. Lennul on tiibadel sinine tiivaküüdus. Emaslind on pruun, silmal on tume triip
Segamini võib ajada... Segamini võib ajada enamuste partlaste emaslindudega, kes kõik on ühtemoodi pruunikad ja silmapaistmatud. Enim sarnaneb tänu kasvule piilpardi emaslinnuga. Rägaparti saab eristada saab tugevama peamustri, pikema noka ja heledama keha järgi. Rägapardid liiguvad ka tavaliselt paarikaupa, mitte suurtes parvedes nagu piilpardid.
Levik ja rändamine. Rägapart pesitseb enamuses Euroopas ja Lääne-Aasias. Talvituvad Aafrikas.
Kus võib kohata... Elupaigana eelistab luhtasid ja järvi. Rände ajal ka rannikutel.
Eluiga. Pikim teadaolev eluiga on üle 21 aasta.
Eluviis. Rägapart otsib toitu, pea vee all. Veest tõusevad lendu ilma vaevata, nagu ka teised väikest kasvu pardid. Rändavad suhteliselt hajali, kevadeti mõnikord kogunevad puhkepeatuse ajaks suurematesse gruppidesse.
Pereelu. Pesa ehitatakse maikuus, selleks on varjatud mättal asuv lohuke või põõsaalune. Emane muneb 8-11 muna ja haub neid 21-23 päeva. peale koorumist on pojad suutelised ise endale toitu otsima. Pojad saavad lennuvõimeliseks 35-40 päevaselt, suguküpseks 1 aastaselt. Rägapardil on 1 kurn aastas.
Toidulaud. Sööb peamiselt taimset toitu - veetaimi, võrsed jms, talvel ka seemneid. Suveperiodil sööb vähesel määral ka putukaid, koorikloomi ja molluskeid.
Vaenlased.* Röövlinnud ja kiskjad.
Arvukus. Eestis pesitseb 2000-2500 paari, Euroopas 390-590 tuhat paari.
Iseärasused. Rägapart on ainus pardiliik, kes Euroopast talveks täiesti ära rändab.

RÄÄKSPART

Rääkspart saabub aprilli algul ja lahkub oktoobris.
Välimus. Rääkspardi isaslind on mustriline hall, musta tagapoole ja valge tiivaküüdusega. Pealael on roostepruunikas laik, nokk on tumehall. Emaslind on helepruun. Emase nokk on hall koos oranzhide servadega. Talvel on isaslind emasele sarnane.
Segamini võib ajada... Emaslindu võib segamini ajada sinikael-pardi emaslinnuga. Sinikael-parti eristab tiivaküüduse sini-must-valge, samuti on rääkspardid sügavama otsmikuga, halli oranzhide servadega noka ja valge kõhualuse laiguga.
Levik ja rändamine. Rääkspart pesitseb Euraasia põhja- ja keskosas ja Põhja-Ameerika põhjaosas.Talvituma lendab Põhja-Aafrikasse, Lõuna-Aasiasse ja Põhja-Ameerika keskossa.
Kus võib kohata... Rääkspardile meeldivad luhad ja järved, rändel võib kohata ka jõgedel ja suudmealadel.
Eluiga. Pikim teadaolev eluiga on peaaegu 4 aastat.
Eluviis. Rääkspart otsib tavaliselt süüa pead vee all hoides. Ta otsib süüa ka sukeldudes ja seetõttu võib olla ka sügavamal vees.
Väljaspool pesitsusperioodi ei ole ta nii sotsiaalne kui teised pardilised ja moodustab ainult väikseid parvi.
Rääkspart on suhteliselt vaikne lind, isane vilistab ja emane prääksub.
Rääkspartidel esineb ka pesaparasiitlust, kus liigikaaslased võõrasse pessa oma munad juurde munevad.
Rääkspardid on suhteliselt tolerantsed väga ülerahvastatud pesitsustingimuste osas.
Pereelu. Rääkspart on monogaamne lind. Pulmamängu käigus esitleb isane pead nõksutades oma musta rinda ja valget tiivaküüdust. Teinekord tehakse ka pulmalendu. Pesa ehitab vee lähistele, pesaehituseks kasutab taimi, mis ppesakoha ümbruses kasvavad. Pesa vooderdatakse sulgedega. Emane alustab munemist juba pesaehituse ajal. Kokku muneb ta 8-11 muna ning haub neid 24-27 päeva. Isaslind lahkub haudumisperioodi ajal. Pojad on koorudes ise võimelised süüa otsima, ema juhatab nad päeva või paari pärast toitu otsima. Pojad lennuvõimestuvad 48-56 päevaselt. Noorlinnud paarituvad esimest korda 1 aastaselt.
Toidulaud. Söövad vee- ja maataimi ja -taimeosi, vilja, pähkleid, suvel lisaks selgrootuid, mis kuuluvad alguses ka poegade menüüsse. Vahel harva söövad ka mõne selgroogse.
Vaenlased.* Röövlinnud ja kiskjad.
Arvukus. Eestis pesitseb 700-1.200 paari, Euroopas pesitseb 60-96 tuhat paari. Euroopas talvitub üle 90 tuhande linnu.

SINIKAEL-PART

Sinikael-part ... põhjapoolsed populatsioonid lendavad lõunapoole talvituma. Märksõnaks on jäävaba vesi. Osad linnud on paigallinnud, ka Eestis.
Välimus. Isaslinnul rohekas-sinakas pea ja kael, valge kaelavõru, pähklikarva rind ja hallikas keha. Emaslinnul on pruunitähniline pea ja keha. Sini-must-valge tiivaküüdus on mõlemal sugupoolel sarnane. Isaslinnu nokk on kollane, emaslinnul oranzhikas. Puhkesulestikus isaslind sarnaneb emaslinnuga, kuid tal on ka siis pähklikarva rind ja kollane nokk.
Segamini võib ajada... Emaslindu võib segamini ajada rääkspardi emaslinnuga. Sinikael-parti eristab tiivaküüduse sini-must-valge, samuti on rääkspardid sügavama otsmikuga, halli oranzhide servadega noka ja valge kõhualuse laiguga.
Levik ja rändamine. Levinud pea kogu maailmas. Teda leiab kogu Euroopas, Aasias, Aafrikas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Okeaanias. Rändab talveks lõuna poole jäävabade veteni.
Kus võib kohata... Sinikael pesitseb vee lähedal. Talle sobivad pea kõik mitte väga kiire vooluga veekogud. Kohata võib ka linnade veekogudel.
Eluiga. Tüüpiline eluiga on 3 aastat. Pikim teadaolev eluiga on 29 aastat.
Eluviis. Sinikael-part on looduses arg ja tagasihoidlik lind. Inimasustusega harjunud linnud on seevastu väga julged. Pesitsusperioodist väljapool teeb sinikael oma toimetusi suurtes parvedes.
Kui mõni vaennlane pesa lähistele satub, mängib sinikael-part vigastatut ja üritab ohtu pesast eemale meelitada.
Sinikael-pardi lend on oma suuruse kohta kiire, ca 60 km/h. Õhku suudab tõusta pea vertikaalselt.
Looduslikes oludes on sinikael-part teiste veelindude hoiataja. Nemad on tavaliselt esimesed, kes ohu korral eemale lendavad.
Pereelu. Paaritumisrituaali käigus näitab isane emaslinnule oma sädelevat sulestikku ning ujub ümber emase kas väljasirutatud kaelaga või pea seljal hoides. Samuti tõstab isa oma keha veest niipalju välja, et oma rinnasulgi kohevile ajades ja laseb oma noka vahelt vett, ise samal ajal vilistades. Lõpus ajab isaslind peasuled turri, ajab kaela vee kohal pikaks ja ujub ringi nagu hullumeelne. Paarilitumine toimub vees. Paarid tekivad pikalt enen pesitsuhooaega, seega selliseid rituaale võib näha juba talvel. Sinikael-part on tavaliselt monogaamne lind.
Emane valib pesitsemiseks territooriumi oma sünnipaiga lähedal ja pesitseb seal aastast aastasse. Paar ei püsi koos pikalt -- isane lahkub siis, kui emane asub hauduma ja läheb teiste isastega koos sulgima. Paarid on tavaliselt monogamsed, kuid on täheldatud ka 'jõuga' paaritumist, mille käigus mitmed isased ajavad taga ühte emaslindu. Kätte saamisel taovad nad teda nokaga ja vastupanu nõrgenemisel paarituvad kordamööda.
Pesa ehitatakse hästi varjatud paika maapinnal. Aprillis-mais muneb emaslind 9-13 muna, haudumist aluistab peale viimase muna munemist. Haudumise ajal ääristab emaslind pesa oma kõhusulgedega, millega ta katab munda, kui selga sirutama läheb. Pojad kooruvad 26-28 päeva pärast, ema juhatab nad siis veekokku ja enam pessa tagasi ei tule. Pojad on algusest peale võimelised sööma ja ujuma, kuid jäävad ema kaitse ja juhatuse alla. Seda ka põhjusel, et nende sulestik pole veekindel ja veekindlaks saab seda teha ainult ema. Sinikael-part on suurepärane ema, kes hoolitseb ja kaitseb oma poegi ennastsalgavalt. Täielik sulestik kasvab poegadele ca 10 nädalaga. Pojad saavad lennuvõimelsteks 50-60 päevaselt. Suguküpseks saavad noorlinnud 1 aastaselt.
Kui pesa hävib, siis emaslind muneb tavaliselt uue kurna. Samas, eduka pesitsuse korral piirdub ikka 1 kurnaga aastas.
Toidulaud. Sinikael-part toitub veepinnal ja veepinna lähedal. Tema menüüsse kuuluvad putukad, ussikesed, samuti taimed. Nad ei ütle ära ka mahapudeneud viljast..
Vaenlased. Röövlinnud ja kiskjad.
Arvukus. Sinikael-parte pesitseb Eestis 20.000 - 30.000 paari, Euroopas 3,3-5,1 miljonit paari. Talvine arvukus Euroopas on 3,3 miljonit paari.
Iseärasused. Sinikael-part on enamuste kodupartide esiisa.
Paaritub ka teiste lähedaste pardiliikidega, ohustades kohati kohalike liikide püsivust. Osad hübriidid on niivõrd levinud, et neid peetakse juba eraldi liigiks (nt Havai part).
Pardi tuntud 'prääks' on sinikael-pardi emaslinnu häälitus. See on kuuldav mitme kilomeetri taha ja emaslind kutsub sellega poegi enda juurde.
Sinikael-partidel on täheldatud lindude kohta väga suurt homoseksuaalsust -- isane part valib paariliseks teise isase. Kohati ulatub see kuni 19%-ni.